Деяния апостолов, глава 9,17-18 (Деян. 9,17-18) на эстонском языке - Новый Завет

ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.

Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus

ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”

Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.

Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”

Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.

Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.

Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.

Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: „Hananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!”

Issand ütles talle: „Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks, ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab

ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.”

Hananias aga vastas: „Issand, ma olen paljudelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas,

ja siingi on tal ülempreestrite käest meelevald aheldada kõiki, kes sinu nime appi hüüavad.”

Aga Issand ütles talle: „Mine, sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette,

sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast.”

Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.”

Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.

Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures

ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.

Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: „Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?”

Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.

Saulus põgeneb Damaskusest
Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.

Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.

Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.

Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.

Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.

Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.

Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.

Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.

Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.

Peetrus läheb Lüddasse ja Joppesse
Aga sündis, et Peetrus kõiki paiku läbi käies tuli ka Lüddas elavate pühade juurde.

Seal leidis ta ühe inimese, Aineas nimi, kes oli olnud halvatuna voodis maas juba kaheksa aastat.

Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks. Tõuse ja sea oma ase korda!” Ja Aineas tõusis kohe.

Ja kõik Lüdda ja Saaroni elanikud nägid teda ja pöördusid Issanda poole.

Aga Joppes oli naisjünger nimega Tabiita, see on tõlkes Gasell. Tema elu oli täis häid tegusid ja ta jagas palju almuseid.

Aga neil päevil juhtus, et ta jäi haigeks ja suri. Ta pesti ja pandi ülemisse tuppa.

Et aga Lüdda on Joppe lähedal, siis jüngrid, kuuldes, et Peetrus on seal, läkitasid kaks meest tema juurde palvega: „Ära viivita meie juurde tulekuga!”

Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud.

Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palvetas ning pöördus ja ütles surnukehale: „Tabiita, tõuse püsti!” Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma.

Aga Peetrus andis talle käe ja tõstis ta püsti, hüüdis sisse pühad ja lesknaised ning seadis Tabiita elavalt nende ette.

Aga see sai teatavaks kogu Joppes, ja paljud hakkasid uskuma Issandasse.

Ja Peetrus jäi mitmeks päevaks Joppesse ühe nahkuri Siimona juurde.

Paulus läheb Tessaloonikasse
Nad matkasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning tulid Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog.

Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle,

selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: „Tema ongi Messias - see Jeesus, keda mina teile kuulutan.”

Ja mõned neist lasksid end veenda ja liitusid Pauluse ja Siilasega, samuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi.

Juudid läksid aga kadedaks ja võtsid enestega turuplatsidelt mõningaid nurjatuid mehi ja rahvahulki koondades muutsid linna rahutuks. Rünnates Jaasoni koda, püüdsid nad apostleid rahva ette tuua.

Aga kui neid ei leitud, siis nad vedasid Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning hüüdsid: „Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud.

Jaason on nad vastu võtnud; ja nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.”

Seda kuuldes rahvas ja linna ülemad ärritusid,

kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad vabaks.

Paulus ja Siilas lähevad Beroiasse
Vennad saatsid siis kohe Pauluse ja Siilase öö varjus Beroiasse. Kui nad olid sinna jõudnud, läksid nad juudi sünagoogi.

Sealsed olid üllameelsemad kui Tessaloonika omad, nemad võtsid sõna vastu täie innuga ja uurisid iga päev Pühakirjast, kas see on nõnda.

Paljud neist hakkasid uskuma, samuti rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi ja mehi.

Kui aga Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutab Jumala sõna, tulid nad sinnagi rahvast ässitama ja segadusse ajama.

Siis saatsid vennad Pauluse kohe mere äärde, Siilas ja Timoteos jäid aga paigale.

Pauluse saatjad viisid ta Ateenani ja läksid ise ära, kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks käsu, et need võimalikult ruttu tuleksid Pauluse juurde.

Paulus Ateenas
Aga kui Paulus neid Ateenas ootas, siis ta ärritus vaimus, nähes linna ebajumalakujusid täis olevat.

Ta arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutide ja proselüütidega ning turul iga päev nendega, kes tema juurde juhtusid.

Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida see lobasuu tahab öelda?” Teised aga: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime.” Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest.

Ja nad võtsid ta kinni ja viisid Areopaagile, sõnades: „Kas me võime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa räägid?

Sest sa tood meie kõrvu võõrastavaid asju. Me tahame nüüd teada saada, mis need õige on.”

Kõigil ateenlastel ja seal elavatel muulastel ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.

Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud,

sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.

Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud,

ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, - tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.

Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,

et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,

sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.”

Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.

Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.

Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.”

Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda.”

Nõnda läks Paulus nende keskelt ära.

Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks, nende seas ka Areopaagi liige Dionüüsios, ja üks naine, Damaris nimi, ja teisigi koos nendega.

Paulus läheb Korintosesse
Pärast seda lahkus Paulus Ateenast ja tuli Korintosesse.

Ja ta leidis juudi, Akvila nimi, Pontosest pärit, kes oli hiljuti tulnud Itaaliast koos oma naise Priskillaga, kuna keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Nende juurde tuli Paulus.

Ja et tal oli nendega sama amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid koos tööd. Nad olid elukutse poolest telgitegijad.

Igal hingamispäeval Paulus arutles ja väitles sünagoogis, püüdes veenda nii juute kui ka kreeklasi.

Kui aga Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna tulid, pühendus Paulus täielikult sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias.

Aga kui need talle vastu panid ja pilkasid, raputas ta tolmu oma rõivastelt ja ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas! Nüüdsest peale lähen ma paganate juurde.”

Ja ta lahkus nende seast ja tuli ühe jumalakartliku mehe kotta, Titius Justus nimi, kelle koda külgnes sünagoogiga.

Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti.

Aga Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid räägi, ja ära ole vait!

Sest mina olen sinuga ja keegi ei tule sinu kallale sulle kurja tegema, sest mul on palju rahvast siin linnas.”

Siis ta peatus seal ühe aasta ja kuus kuud, õpetades nende seas Jumala sõna.

Aga kui Gallio oli Ahhaia maavalitseja, tõusid juudid üksmeelselt Pauluse vastu, viisid ta kohtujärje ette

ja ütlesid: „Tema meelitab inimesi Jumalat teenima Moosese Seaduse vastaselt.”

Aga kui Paulus tahtis oma suu avada, lausus Gallio juutidele: „Kui see oleks mõni ebaõiglus või kuritöö, oh juudid, siis ma peaksin muidugi teie kaebuse ära kuulama.

Aga kui need on vaidlusküsimused õpetuse ja nimede ja teie Seaduse pärast, siis katsuge ise toime tulla. Neis asjus ei taha mina olla kohtumõistja.”

Ja ta ajas nad ära kohtujärje eest.

Aga nemad kõik haarasid kinni sünagoogi ülemast Soostenesest ja peksid teda kohtujärje ees. Gallio ei hoolinud aga sellest vähimatki.

Paulus pöördub tagasi Antiookiasse
Paulus jäi sinna veel mitmeks päevaks. Siis ta jättis vennad jumalaga ja purjetas koos Priskilla ja Akvilaga Süüriasse. Kenkreas oli ta lasknud oma juuksed maha lõigata, sest ta oli andnud tõotuse.

Nad saabusid Efesosse ja ta jättis nad sinna. Ta ise läks aga sünagoogi ning arutles ja väitles juutidega.

Aga kui nood palusid teda jääda kauemaks, siis Paulus ei olnud nõus,

vaid jättis nad jumalaga ja ütles: „Ma tulen tagasi teie juurde, kui Jumal tahab.” Ja ta purjetas Efesosest ära.

Kui nad maabusid Kaisareas, läks ta Jeruusalemma, tervitas kogudust ja läks edasi Antiookiasse.

Pauluse kolmanda misjonireisi algus
Kui ta oli seal mõnda aega olnud, läks ta ära ja käis järjest läbi Galaatia maakonna ja Früügia, kinnitades kõiki jüngreid.

Aga keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja, tuli Efesosse.

Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja vaimult keevalisena ta rääkis ja õpetas täpselt Jeesusest, aga teadis ainult Johannese ristimist.

Tema hakkas siis julgesti sünagoogis kõnelema. Kui aga Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära.

Aga kui ta tahtis minna Ahhaiasse, kirjutasid vennad teda julgustades jüngritele, et nad ta vastu võtaksid. Kui Apollos sinna jõudis, siis ta tõi palju kasu neile, kes olid hakanud uskuma armu läbi.

Sest ta kummutas osavalt juutide väited, näidates avalikult Pühakirjast, et Jeesus on Messias.

Apostlite teod, Главы 9-18