^144:2 tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.

^144:3 Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?

^144:4 Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.

^144:5 Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!

^144:6 Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!

^144:7 Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,

^144:8 kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!

^144:9 Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,

^144:10 kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.

^144:11 Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,

^144:12 et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,

^144:13 et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,

^144:14 et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!

^144:15 Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.