Aabramist saab Aabraham. Ümberlõikamine kui lepingu märk
Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!

Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind väga paljuks.”

Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes:

„See olen mina! Vaata, mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks.

Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!

Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust.

Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.

Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!”

Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Ja sina pead mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve.

See on minu leping minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata!

Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu minu ja teie vahelise lepingu märgiks.

Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole,

kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna!

Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud minu lepingu!”

Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Saaraid, oma naist, ära hüüa enam Saaraiks, vaid tema nimi olgu Saara!

Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja. Ma õnnistan teda nõnda, et ta saab rahvaiks, rahvaste kuningadki põlvnevad temast.”

Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?”

Ja Aabraham ütles Jumalale: „Kui ainult Ismaelgi sinu ees jääks elama!”

Siis ütles Jumal: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda.

Aga ka Ismaeli pärast ma olen sind kuulnud. Vaata, ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteist vürsti ja ma teen ta suureks rahvaks.

Kuid oma lepingu teen ma Iisakiga, kelle Saara sulle sünnitab tuleval aastal selsamal ajal.”

Kui Jumal oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga, siis ta läks tema juurest üles.

Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael;

ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.

Jaakobi pojad
Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!”

Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?”

Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!”

Ja ta andis temale naiseks oma teenija Billa ning Jaakob heitis selle juurde.

Ja Billa jäi lapseootele ning tõi Jaakobile poja ilmale.

Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust. Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja.” Seepärast ta pani temale nimeks Daan.

Ja Billa, Raaheli teenija, jäi taas lapseootele ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.

Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud.” Ja ta pani temale nimeks Naftali.

Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma teenija Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.

Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile poja ilmale

ning Lea ütles: „Õnneks!” Ja ta pani temale nimeks Gaad.

Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile teise poja ilmale

ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik. Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks.” Ja ta pani temale nimeks Aaser.

Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!”

Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!” Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!”

Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!” Ja tema magas sel ööl ta juures.

Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea jäi lapseootele ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.

Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma teenija oma mehele.” Ja ta pani temale nimeks Issaskar.

Ja Lea jäi taas lapseootele ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.

Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse. Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!” Ja ta pani temale nimeks Sebulon.

Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.

Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.

Ja ta jäi lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!”

Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!”

Jaakobi kaup Laabaniga
Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!”

Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud.”

Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!”

Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.

Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest?”

Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?” Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su lambaid ja kitsi:

ma käisin täna läbi kõik su lamba- ja kitsekarjad, lahutades kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik mustad uted su tallede seast, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu mulle palgaks

ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja mustad tallede seas, loetagu minu poolt varastatuiks!”

Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!”

Ja ta lahutas selsamal päeval vöödilised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kellel oli valget küljes, ja kõik mustad tallede seas, andis need oma poegade hooleks

ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud lambaid ja kitsi.

Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge puu.

Siis ta pani kooritud kepid lammaste ja kitsede ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu loomad tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.

Ja kui lambad ja kitsed keppide juures paaritusid, siis nad sünnitasid tallesid: vöödilisi, tähnilisi ja kirjusid.

Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead vöödiliste poole ja kõigi mustade poole Laabani karja hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani lammaste ja kitsede sekka.

Ja iga kord, kui tugevamad loomad paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse nende silme ette, et nad paarituksid keppide juures.

Aga kui loomad olid nõrgemad, siis ta ei pannud. Nõnda said nõrgad Laabanile ja tugevamad Jaakobile.

Ja mees kosus väga ja tal oli palju lambaid ja kitsi, teenijaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.

Jaakob põgeneb Laabani juurest
Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.”

Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!”

Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!”

Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!”

Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

Laaban ajab Jaakobit taga
Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!”

Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?”

Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!” Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.”

Jaakobi ja Laabani leping
Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!”

Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.”

Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

Jaakob kardab kohtumist Eesaviga
Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.”

Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.”

Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!”

Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!”

Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!”

Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

Jaakobi võitlus Jumalaga
Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!”

Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob.”

Seepeale ütles tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!”

Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!” Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?” Ja ta õnnistas teda seal.

Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!”

Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.

Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.

Jaakob ja Eesav lepivad
Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja koos temaga nelisada meest. Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlema teenija vahel,

seadis teenijad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimaseiks.

Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?” Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud.”

Ka teenijad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

Siis astus ligi ka Lea koos oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!”

Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend. Jäägu sulle, mis sul on!”

Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke.

Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu.”

Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad lambad ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.”

Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes koos minuga on.” Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!”

Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks „Jumal, Iisraeli Jumal”.

Kättemaks Diina teotamise pärast
Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: „Võta see tüdruk mulle naiseks!”

Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: „Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!”

Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: „Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!”

Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

ja ütlesid neile: „Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.”

Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

„Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!”

Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!”

Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?”

Jumal õnnistab Jaakobit Peetelis
Ja Jumal ütles Jaakobile: „Võta kätte, mine üles Peetelisse, ela seal ja tee sinna altar Jumalale, kes sulle ennast ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest!”

Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid koos temaga: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided!

Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin.”

Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha Sekemi ligidal oleva tamme alla.

Ja nad läksid teele; aga hirm Jumala ees lasus ümberkaudseil linnadel ja need ei ajanud taga Jaakobi poegi.

Ja Jaakob jõudis Luusi, see on Peetelisse Kaananimaal, tema ja kogu rahvas, kes oli koos temaga.

Ja ta ehitas sinna altari ning pani sellele paigale nimeks „Peeteli Jumal”, sest seal oli Jumal ennast temale ilmutanud, kui ta põgenes oma venna eest.

Aga Deboora, Rebeka imetaja, suri, ja ta maeti ühe tamme alla allpool Peetelit, ja sellele pandi nimeks Nututamm.

Ja Jumal ilmutas ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda.

Ja Jumal ütles temale: „Jaakob on su nimi. Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!” Ja ta pani temale nimeks Iisrael.

Ja Jumal ütles temale: „Mina olen Kõigeväeline Jumal. Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist tulevad kuningad.

Ja maa, mille ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind ma annan selle maa.”

Ja Jumal läks tema juurest üles paigast, kus ta temaga oli rääkinud.

Ja Jaakob püstitas samba sinna paika, kus ta temaga oli rääkinud, kivisamba, ja kallas selle peale joogiohvri ning valas õli.

Ja Jaakob nimetas paiga, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks.

Raaheli surm
Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus.

Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!”

Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga tema isa kutsus teda Benjaminiks.

Ja Raahel suri ning ta maeti Efrata tee äärde, see on Petlemma.

Ja Jaakob püstitas tema hauale samba; see Raaheli hauasammas on alles tänapäevani.

Ja Iisrael läks teele ning lõi oma telgi üles teisele poole Karjatorni.

Jaakobi pojad
Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda ja see oli paha tema silmis.

Jaakobil oli kaksteist poega; Lea pojad: Ruuben, Jaakobi esmasündinu, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon;

Raaheli pojad: Joosep ja Benjamin;

Billa, Raaheli teenija pojad: Daan ja Naftali;

Silpa, Lea teenija pojad: Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid temale Mesopotaamias.

Iisaki surm
Ja Jaakob jõudis oma isa Iisaki juurde Mamresse, Kirjat-Arbasse, see on Hebronisse, kus Aabraham ja Iisak olid võõrastena elanud.

Ja Iisaki elupäevi oli sada kaheksakümmend aastat.

Siis Iisak heitis hinge ja suri; ta koristati oma rahva juurde, vana ja elatanud; ta pojad Eesav ja Jaakob matsid tema.

Eesavi järeltulijad
Ja need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad:

Eesav võttis oma naised Kaanani tütreist: Aada, hett Eeloni tütre, ja Oholibama, hiivlase Sibeoni poja Ana tütre,

ja Baasmati, Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

Aada tõi Eesavile ilmale Eliifase, ja Baasmat tõi ilmale Reueli.

Ja Oholibama tõi ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi; need olid Eesavi pojad, kes temale sündisid Kaananimaal.

Ja Eesav võttis oma naised, pojad ja tütred ja kõik oma pere hingelised, karja, kõik veoloomad ja kogu varanduse, mis ta Kaananimaal oli soetanud, ja läks teisele maale, ära oma venna Jaakobi juurest.

Sest nende varandus oli liiga suur üheskoos elamiseks, ja maa, kus nad võõrastena elasid, ei suutnud neid toita nende karjade pärast.

Ja Eesav asus elama Seiri mäestikku; Eesav on Edom.

Ja need olid Eesavi, edomlaste isa järeltulijad Seiri mäestikus:

need olid Eesavi poegade nimed: Eliifas, Eesavi naise Aada poeg, Reuel, Eesavi naise Baasmati poeg.

Ja Eliifase pojad olid: Teeman, Oomar, Sefo, Gatam ja Kenas.

Ja Timna oli Eesavi poja Eliifase liignaine ja tema tõi Eliifasele ilmale Amaleki; need olid Eesavi naise Aada järeltulijad.

Ja need olid Reueli pojad: Nahat, Serah, Samma ja Missa; need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad.

Ja need olid Eesavi naise Oholibama, Sibeoni poja Ana tütre pojad: tema tõi Eesavile ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi.

Need olid Eesavi poegade vürstid: Eliifase, Eesavi esmasündinu pojad: vürst Teeman, vürst Oomar, vürst Sefo, vürst Kenas,

vürst Gatam, vürst Amalek. Need olid Eliifasest põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Aada järeltulijad.

Ja need olid Eesavi poja Reueli pojad: vürst Nahat, vürst Serah, vürst Samma, vürst Missa. Need olid Reuelist põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad.

Ja need olid Eesavi naise Oholibama pojad: vürst Jeus, vürst Jalam, vürst Korah. Need olid Eesavi naisest, Ana tütrest Oholibamast põlvnevad vürstid.

Need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad, ja need olid nende vürstid.

Seiri järeltulijad
Need olid horiit Seiri pojad, selle maa elanikud: Lootan, Soobal, Sibeon, Ana,

Diison, Eeser ja Diisan; need olid horiitide vürstid, Seiri pojad Edomimaal.

Ja Lootani pojad olid Hori ja Heemam; ja Lootani õde oli Timna.

Ja need olid Soobali pojad: Alvan, Maanahat, Eebal, Sefo ja Oonam.

Ja need olid Sibeoni pojad: Ajja ja Ana; Ana oli see, kes kõrbes leidis kuumaveeallikaid, kui ta karjatas oma isa Sibeoni eesleid.

Ja need olid Ana lapsed: Diison ja Oholibama, Ana tütar.

Ja need olid Diisoni pojad: Hemdan, Esban, Jitran ja Keran.

Need olid Eeseri pojad: Bilhan, Saavan ja Akan.

Need olid Diisani pojad: Uuts ja Aran.

Need olid horiitide vürstid: vürst Lootan, vürst Soobal, vürst Sibeon, vürst Ana,

vürst Diison, vürst Eeser, vürst Diisan. Need olid horiitide vürstid nende vürstide kaupa Seirimaal.

Edomi kuningad
Ja need olid kuningad, kes valitsesid Edomimaal, enne kui ükski kuningas valitses Iisraeli laste üle:

Bela, Beori poeg, oli kuningaks Edomis, ja tema linna nimi oli Dinhaba.

Kui Bela suri, sai tema asemel kuningaks Joobab, Serahi poeg Bosrast.

Kui Joobab suri, sai tema asemel kuningaks Huusam teemanlaste maalt.

Kui Huusam suri, sai tema asemel kuningaks Hadad, Bedadi poeg, kes lõi midjanlasi Moabi väljadel; ja tema linna nimi oli Aviit.

Kui Hadad suri, sai tema asemel kuningaks Samla Masreekast.

Kui Samla suri, sai tema asemel kuningaks Saul jõeäärsest Rehobotist.

Kui Saul suri, sai tema asemel kuningaks Baal-Haanan, Akbori poeg.

Kui Baal-Haanan, Akbori poeg, suri, sai tema asemel kuningaks Hadar; tema linna nimi oli Pau; ja tema naise nimi oli Mehetabel, Mee-Sahabi tütre Matredi tütar.

Ja need olid Eesavi vürstide nimed nende suguvõsade kaupa, nimeliselt nende asupaikade järgi: vürst Timna, vürst Alva, vürst Jetet,

vürst Oholibama, vürst Eela, vürst Piinon,

vürst Kenas, vürst Teeman, vürst Mibsar,

vürst Magdiel, vürst Iiram. Need olid Edomi, see on Eesavi, edomlaste isa vürstid nende elukohtade järgi nende pärusmaal.