Toobit jääb pimedaks
Aga kui ma jälle olin koju tulnud ning oma naise Hanna ja poja Tobiase olin tagasi saanud, siis oli mul nelipühade pidupäeval, mis on seitsme nädala püha, hea söömaaeg, ja ma istusin sööma.

Nähes nüüd rohkeid roogasid, ütlesin ma oma pojale: „Mine, ja kui sa leiad mõne meie vendadest, kes midagi vajab, kes Issanda peale mõtleb, siis too ta siia! Vaata, ma ootan sind!”

Ta tuli tagasi ning ütles: „Isa, keegi meie soost on kägistatud ja heidetud turule.”

Siis mina, enne kui ma midagi maitsesin, tõusin kiiresti ja viisin surnukeha ühte kotta, seniks kui päike loojub.

Ma tulin tagasi, pesin ennast ja sõin leinates oma leiba.

Mulle meenus Aamose ennustus, kuidas ta oli ütelnud: „Teie pühad muutuvad leinaks ja kõik teie rõõmud nutulauludeks!” Ja ma nutsin.

Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning matsin ta maha.

Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle surnuid!”

Selsamal ööl tulin ma matmast tagasi, ja olles roojaseks saanud, heitsin ma magama õue müüri äärde ja mu nägu oli katmata.

Aga ma ei teadnud, et müüris olid varblased, ja kui mu silmad lahti olid, siis need varblased sirtsutasid oma sooja väljaheidet mu silmadesse. Minu silmadesse tekkisid siis valged laigud. Ma läksin küll arstide juurde, aga nemad ei suutnud mind aidata. Ahhiahharos toitis siis mind, kuni ta läks Elümaisi.

Hanna noomib Toobitit
Minu naine Hanna tegi tasu eest naiste käsitöid

ja saatis need isandaile: nemad maksid temale palka ja andsid lisaks ühe kitsetalle.

Aga kui ta minu juurde tuli, siis hakkas tall mökitama. Ja ma küsisin temalt: „Kust see kitsetall on? Ega ometi varastatud? Anna see tagasi isandaile, sest varastatut ei ole lubatud süüa!”

Tema vastas: „See on kingitus, antud mulle palgalisaks.” Aga mina ei uskunud teda ja käskisin talle isandaile tagasi anda, ja ma punastasin tema ees. Tema aga vastas ja ütles mulle: „Kus on sinu almused ja heateod? Vaata, nüüd on sinust kõik teada!”