Деяния апостолов, глава 2,26 (Деян. 2,26) на эстонском языке - Новый Завет

Peetruse jutlus
Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: „Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada - pange tähele mu sõnu!

Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul.

Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:

„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid,

ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad,

ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid.

Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.

Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”

Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate,

tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.

Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.

Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.

Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses,

sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist.

Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.”

Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini.

Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast,

siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest: „Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist.”

Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad.

Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi.

Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb: „Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,

kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!”

Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!”

Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?”

Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.

Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”

Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!”

Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.

Jeruusalemma koguduse elust
Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.

Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.

Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.

Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.

Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,

kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.

Paulus kohtub kuningas Agrippaga
Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:

„Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,

sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!

Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,

kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.

Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.

Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.

Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?

Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.

Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.

Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.

Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,

siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.

Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”

Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?” Aga Issand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.

Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.

Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan

avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.”

Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,

vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.

Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.

Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:

et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.”

Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!”

Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.

Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.

Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”

Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”

Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!”

Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti

ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”

Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.”

Apostlite teod, Главы 2-26