Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 2 » гл.3

Makkaablaste raamat 2, Глава 3

Толкования

Толкования главы

3:1

3:2

3:3

3:4

3:5

3:6

3:7

3:8

3:9

3:10

3:11

3:12

3:13

3:14

3:15

3:16

3:17

3:18

3:19

3:20

3:21

3:22

3:23

3:24

3:25

3:26

3:27

3:28

3:29

3:30

3:31

3:32

3:33

3:34

3:35

3:36

3:37

3:38

3:39

3:40

Эстонский

Языки

Heliodooros nõuab Jeruusalemma templi varandusi
Siis kui püha linn elas suures rahus ja Seadust kõige paremini hooldati, sest ülempreester Onias oli vaga ja vihkas kurja,

siis sündis ka, et kuningad tunnustasid seda paika ja austasid templit väärtuslike kinkidega.

Nõnda tasus ka Aasia kuningas Seleukos oma tuludest kõik need kulud, mida ohvriteenistus nõudis.

Aga keegi Siimon Benjamini suguharust, kes oli pandud templi eestseisjaks, oli ülempreestriga riius linna turukaubanduse pärast.

Kui ta Oniase vastu ei saanud, siis ta läks Tarseose poja Apollooniose juurde, kes sel ajal oli Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitseja,

ja jutustas temale, et Jeruusalemma varakamber on sedavõrd täis rikkusi, et raha ei olegi loetav. Ohvrikuludeks ei ole nõnda palju vaja, küll aga võib see langeda kuninga valdusesse.

Kui siis Apolloonios kuningaga kokku sai, rääkis ta temale neist varandustest. Kuningas valis siis asjadevalitseja Heliodoorose ja läkitas ta käsuga need varandused ära tuua.

Heliodooros läks otsekohe teele ettekäändel, et külastab Koile-Süüria ja Foiniikia linnu, tegelikult läks aga täide viima kuninga kavatsust.

Kui ta siis Jeruusalemma saabus ja linna ülempreestri poolt sõbralikult vastu võeti, jutustas ta, mis talle oli teada antud, ja seletas, mispärast ta oli tulnud. Aga ta küsis ka, kas see tõesti nõnda on.

Siis ülempreester näitas, et see oli leskede ja vaeslaste talletatud raha,

millest osa kuulus aga Hürkanosele, Tobiase pojale, väga tähtsale mehele - mitte nii, nagu jumalakartmatu Siimon oli valetanud - kõike kokku oli nelisada talenti hõbedat ja kakssada talenti kulda.

Aga lubamatu oleks kahju teha neile, kes on usaldanud selle paiga pühadust ja kogu maailmas kuulsat templit, selle auväärsust ja puutumatust.

Linn ahastuses
Heliodooros ütles aga kuningalt saadud käskude alusel, et kõik tuleb võtta kuninglikuks varaks.

Kui ta siis määratud päeval läks templisse ülevaatust tegema, oli kogu linnas suur ahastus.

Aga preestrirüüdes preestrid heitsid maha altari ette ja hüüdsid taeva poole, tema poole, kes oli talletamise käsu andnud, et ta talletatut hoiaks talletajaile tervena.

Kes ülempreestri palet nägi, selle südamesse löödi haav. Sest tema välimus ja muutunud näojume näitasid suurt hingeahastust.

Sest hirm oli vallanud selle mehe ja tema ihu värises, nõnda et neile, kes teda nägid, selgesti paistis tema südamevalu.

Kodadest aga hüpati välja hulgakaupa üheskoos palvetama kartuses, et pühapaika hakatakse teotama.

Ja naised, rindade alt vöötatud kotiriidega, täitsid tänavaid. Neitsid aga, keda muidu varjul hoiti, jooksid üheskoos: osa väravaisse, osa müüridele, mõned vaatasid aknaist välja.

Nad kõik sirutasid käed anudes taeva poole.

Vääris kaastunnet, kuidas kirev rahvahulk maha langes ja kuidas ülempreester suures ahastuses ootas.

Nad hüüdsid nüüd kõigeväelise Issanda poole, et tema hoiaks talletatud vara kindlalt ja puutumatult neile, kes selle sinna olid usaldanud.

Heliodooros aga viis täide, mis oli otsustatud.

Heliodoorose karistamine
Aga kui ta oma ihukaitsjatega oli juba seal varakambris, siis see, kelle valduses on hinged ja kõik võim, laskis näha suurt ilmutust, nõnda et kõik, kes olid julgenud sinna sisse tulla, nõrkesid ja hakkasid kartma, jahmudes Jumala väest.

Nimelt ilmus neile väga ilusate rakmetega ehitud hobune, seljas hirmuäratav ratsanik. Hobune kihutas metsikult ja lõi Heliodoorost esijalgade kapjadega. Ratsanikul aga nähti olevat kuldne relvastus.

Tema ees nähti veel kahte noort meest, haruldaselt jõulisi, ilusa välimusega, toredas riietuses, kes astusid teine teisele poole Heliodoorost ja piitsutasid teda lakkamatult, andes temale rohkesti hoope.

Kui Heliodooros äkitselt maha langes ning suur pimedus teda ümbritses, siis ta tõsteti üles ja pandi kanderaamile.

Tema, kes äsja suure saatjaskonnaga ja kogu ihukaitseväega oli sisse tunginud eelnimetatud varakambrisse, kanti nüüd välja kui abitu, olles selgesti tunda saanud Jumala vägevust.

Seal ta nüüd lamas tummana, löödud jumalikust jõust, ilma igast lootusest ja abist.

Juudid ülistasid aga Issandat, kes imeliselt oli oma asupaika austanud. Ja tempel, mis pisut varem oli olnud täis kartust ja rahutust, täitus nüüd rõõmu ja hõiskamisega, kui Issand, Kõigeväeline, oli ennast ilmutanud.

Kohe aga palusid mõned Heliodoorose sõbrad Oniast, et ta appi hüüaks Kõigekõrgemat, et see kingiks elu sellele, kes oli hinge vaakumas.

Kuna ülempreester kartis, et kuningas hakkab kahtlustama juute kuritöös Heliodoorose vastu, siis tõi ta mehe päästmiseks ohvri.

Kui ülempreester toimetas nüüd lepitusohvrit, siis ilmusid Heliodoorose ette jälle needsamad noored mehed samades riietes, astusid tema juurde ja ütlesid: „Täna nüüd väga ülempreester Oniast, sest tema pärast on Issand kinkinud sulle elu!

Sina aga, taeva poolt karistatu, kuuluta kõigile Jumala suurt väge!” Seda ütelnud, nad kadusid.

Heliodooros läheb tagasi
Heliodooros aga, olles toonud ohvri Issandale ja andnud suuri tõotusi sellele, kes tema elu oli päästnud, läks oma sõjaväega tagasi kuninga juurde, olles Oniasega jumalaga jätnud.

Ja ta tunnistas kõigile suure Jumala neist tegudest, mida ta oma silmaga oli näinud.

Kui kuningas siis Heliodooroselt küsis, kes oleks sobiv veel kord Jeruusalemma läkitamiseks, vastas tema:

„Kui sul on vaenlane või riigivastane, siis läkita see! Sa saad ta tagasi piitsutatuna, kui ta üldse ellu jääb. Sest selles paigas on tõesti Jumala vägi!

Sest tema ise, kellel on eluase taevas, on selle paiga valvur ja kaitsja, ja neid, kes tulevad sinna kurjade kavatsustega, ta peksab ja hukkab.”

Niisugune oli siis lugu Heliodoorosega ja varakambri kaitsmisega.