Vana testament:
Быт.
Исх.
Лев.
Числ.
Втор.
Нав.
Суд.
Руфь.
1Цар.
2Цар.
3Цар.
4Цар.
1Пар.
2Пар.
1Ездр.
Неем.
2Ездр.
Тов.
Иудифь.
Есф.
Иов.
Пс.
Еккл.
Прем.
Сир.
Ис.
Иер.
Плач.
Посл.Иер.
Вар.
Иез.
Дан.
Ос.
Иоиль.
Ам.
Авд.
Иона.
Мих.
Наум.
Авв.
Соф.
Агг.
Зах.
Мал.
1Макк.
2Макк.
Uusi testamentti: Мф. Мк. Лк. Ин. Деян. Иак. 1Пет. 2Пет. 1Ин. 2Ин. 3Ин. Иуд. Рим. 1Кор. 2Кор. Гал. Еф. Флп. Кол. 1Фес. 2Фес. 1Тим. 2Тим. Тит. Флм. Евр. Откр.
Uusi testamentti: Мф. Мк. Лк. Ин. Деян. Иак. 1Пет. 2Пет. 1Ин. 2Ин. 3Ин. Иуд. Рим. 1Кор. 2Кор. Гал. Еф. Флп. Кол. 1Фес. 2Фес. 1Тим. 2Тим. Тит. Флм. Евр. Откр.
Скрыть
14:1
14:2
14:3
14:4
14:5
14:6
14:7
14:8
14:9
14:10
14:11
14:12
14:13
14:14
14:15
14:16
14:17
14:18
14:19
14:20
14:21
14:22
14:23
14:24
14:25
14:26
14:27
14:28
14:29
14:30
14:31
14:32
14:33
14:34
14:35
14:36
14:37
14:38
14:39
14:40
14:41
14:42
14:43
14:44
14:45
14:46
14:47
14:48
14:49
Эстонский
Ülistuslaul Siimonile
Aastal sada seitsekümmend kaks kogus kuningas Demeetrios oma sõjaväe ja läks Meediasse, et hankida enesele abi sõjaks Trüfoni vastu.
Aastal sada seitsekümmend kaks kogus kuningas Demeetrios oma sõjaväe ja läks Meediasse, et hankida enesele abi sõjaks Trüfoni vastu.
Kui Arsakes, Pärsia ja Meedia kuningas, kuulis, et Demeetrios oli tunginud tema valdustesse, siis ta läkitas ühe oma pealikuist teda elusana kinni võtma.
See läks teele, võitis Demeetriose sõjaväe, võttis tema enese kinni ja viis Arsakese ette, kes pani ta vangi.
Juudamaal oli siis rahu kõigil Siimoni päevil. Tema tahtis oma rahvale head ja tema valitsus ning kuulsus oli rahvale meelepärane kõigil neil päevil.
Lisaks kõigele oma kuulsusele vallutas ta Joppe sadamalinnaks ja kindlustas pääsu meresaartele.
„Ta laiendas piirid oma rahvale ja valitses maad.
Ta tõi koju palju vangistatuid ja sai Geseri, Beet-Suuri ning kindluse valitsejaks. Ta koristas sealt saasta ja temale ei olnud vastupanijat.
Nad harisid oma maad rahus ja maa andis saaki ning väljade puud kandsid vilja.
Vanemad mehed istusid tänavail, kõik kõnelesid headest asjadest, ja noored mehed kandsid auga sõjarüüd.
Ta muretses linnadele toitu ja andis neile varustuse. Jah, tema auväärset nime nimetati maailma ääreni.
Ta tõi maale rahu ja Iisrael oli väga rõõmus.
Igaüks istus oma viinapuu ja viigipuu all, keegi ei peletanud neid.
Olid kadunud need, kes maal sõdisid nende vastu, ja neil päevil võideti kuningad lõplikult.
Tema toetas kõiki oma rahva rõhutuid, ja nõudis Seaduse täitmist ning hävitas kõik taganejad ja kurjategijad.
Ta kaunistas templi toredaks ja suurendas pühamu riistade rohkust.”
Uuendatakse liidud Sparta ja Roomaga
Kui Roomas ja Spartas kuuldi, et Joonatan oli surnud, siis nad leinasid väga.
Kui Roomas ja Spartas kuuldi, et Joonatan oli surnud, siis nad leinasid väga.
Aga kui nad kuulsid, et tema vend Siimon oli saanud tema asemel ülempreestriks ning valitses nüüd maad ja selle linnasid,
siis nad kirjutasid temale vasktahvlitel, et uuendada temaga sõprust ja sõjaliitu, mille nad olid teinud tema vendadega, Juuda ja Joonataniga.
See läkitus loeti ette kogudusele Jeruusalemmas.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille spartalased saatsid: „Spartalaste peamehed ja linn tervitavad ülempreester Siimonit, vanemaid, preestreid ja muud juudi rahvast, oma vendi!
Saadikud, kes meie rahva juurde on läkitatud, on meile jutustanud teie kuulsusest ja aust, ja meie oleme rõõmu tundnud nende tulekust.
Ja sellest, mida nad rääkisid, oleme märkinud üles nõnda: Numeenios, Antiohhose poeg, ja Antipatros, Jaasoni poeg, juutide saadikud, on tulnud meie juurde uuendama sõprust meiega.
Ja rahval oli hea meel neid austusega vastu võtta ning panna ärakiri nende kõnest ametlikesse kirjadesse, meelespidamiseks Sparta rahvale. Ärakirja sellest me kirjutame ülempreester Siimonile.”
Pärast seda läkitas Siimon Numeeniose Rooma, kaasas suur kuldkilp, tuhat miini raske, et kinnitada liitu nendega.
Siimoni austamine
Kui rahvas nendest sündmustest kuulis, siis nad ütlesid: „Kuidas peaksime tänama Siimonit ja tema poegi?
Kui rahvas nendest sündmustest kuulis, siis nad ütlesid: „Kuidas peaksime tänama Siimonit ja tema poegi?
Sest tema, tema vennad ja isakoda on kindlaks jäänud ja on võidelnud Iisraeli vaenlaste vastu, ajades need ära, ja on kindlustanud maale vabaduse.” Nad kirjutasid sellest vasktahvlitele ja panid need sammaste külge Siioni mäel.
See on selle kirja ärakiri: „Elulikuu kaheksateistkümnendal päeval saja seitsmekümne teisel aastal, mis on suure ülempreestri Siimoni, Jumala rahva vürsti kolmas aasta,
on meile preestrite ja rahva, rahva ülemate ja maa vanemate suures koguduses teatavaks tehtud see:
„Kuna maal on sageli olnud sõdu, siis on Siimon, Mattatiase poeg, Joojaribi poegade järglaste hulgast, ja tema vennad oma elu hädaohtu seadnud ning oma rahva vaenlastele vastu pannud, et nende pühamu ja Seadus jääksid püsima, ja nad on toonud oma rahvale suure kuulsuse.
Kui Joonatan oli ühendanud oma rahva ning oli saanud neile ülempreestriks, ja kui ta oli ära võetud oma rahva juurde,
siis tahtsid nende vaenlased tungida nende maale ja oma käe sirutada nende pühamu vastu.
Aga Siimon tõusis ja sõdis oma rahva eest. Ta kulutas palju oma varandusest, varustas sõjariistadega oma rahva sõjamehi ja andis neile tasu.
Ta kindlustas Juudamaa linnasid ning Beet-Suuri Juudamaa piiril, kus enne olid vaenlaste sõjariistad olnud, ja paigutas juudid sinna vahimeesteks.
Ta kindlustas ka Joppe, mis on mere ääres, ja Geseri Asdodi piirkonnas, kus enne olid vaenlased elanud, ja saatis sinna juute elama. Ja ta andis neile kõik, mis nende korrashoiuks oli tarvilik.
Kui rahvas nägi Siimoni ustavust ja kuulsust, mida ta oli tahtnud oma rahvale tuua, siis nad tegid tema enestele juhiks ja ülempreestriks, sellepärast et ta seda kõike oli teinud, ja et ta oli osutanud õiglust ja truudust oma rahva vastu, ja et ta oli püüdnud oma rahvast igati ülendada.
Tema päevil õnnestus tema juhatusel ajada maalt paganad, nõndasamuti need, kes olid Taaveti linnas Jeruusalemmas ja olid sinna teinud enestele kindluse, kust nad välja tulid ja pühamu ümbruse rüvetasid, teotades suuresti selle pühadust.
Tema asustas sinna juute ning kindlustas seda, julgestuseks maale ja linnale, ja tegi Jeruusalemma müürid kõrgemaks.
Selle põhjal kinnitas kuningas Demeetrios talle ülempreestriameti
ning võttis ta oma sõprade hulka ja austas teda suurte austusavaldustega.
Sest ta oli kuulda saanud, et roomlased olid kuulutanud juudid oma sõpradeks, liitlasteks ja vendadeks ning olid Siimoni saadikud austusega vastu võtnud.
Ja nüüd on juudid ja preestrid otsustanud, et Siimon on igavesti neile juhiks ja ülempreestriks, kuni tõuseb usaldatav prohvet,
ja et ta oleks neile väepealikuks, hoolitseks ka pühamu eest, seades ülevaatajaid selle tööde, nõndasamuti ka maa, sõjariistade ja kindluste üle.
Tema hooleks on pühamu ja kõik peavad tema sõna kuulama. Tema nimel kirjutatagu kõik maa ametlikud kirjad! Tema võib kanda purpurit ja kulda.
Mitte keegi rahva ja preestrite hulgast ei tohi midagi sellest tühjaks teha, tema korraldustele vastu rääkida, ilma tema loata maal rahvast kokku kutsuda, purpurmantlit kanda ja ennast ehtida kuldpandlaga!
Kui aga keegi selle vastu talitab või sellest midagi tühjaks teeb, siis karistatagu teda!”
Ja rahvas otsustas, et Siimon peab tegema nende sõnade kohaselt.
Siimon kiitis otsuse heaks ning nõustus olema ülempreester, väepealik, juutide ja preestrite vürst ning juhtima kõiki.
Nad otsustasid, et see kiri märgitakse vasktahvlitele, mis seatakse üles nähtavatesse paikadesse pühamu ümber,
ja et ärakiri neist paigutatakse varakambrisse Siimoni ja tema poegade jaoks.
