Saalomoni tarkus ja rikkus
Ja Saalomon valitses kõigi kuningriikide üle Frati jõest kuni vilistite maani ja Egiptuse piirini; need tõid ande ja teenisid Saalomoni kogu tema eluaja.

Saalomoni igapäevaseks moonaks oli kolmkümmend koori peent jahu ja kuuskümmend koori muud jahu;

kümme nuumveist, kakskümmend karjaveist ja sada lammast; peale selle hirved, gasellid ja kitsed ning nuumatud linnud.

Sest ta valitses kõikjal siinpool Frati jõge, Tifsahst kuni Assani, kõiki kuningaid siinpool Frati jõge; ja tal oli rahu igalt poolt ümberkaudu.

Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all, Daanist kuni Beer-Sebani, kogu Saalomoni eluaja.

Saalomonil oli nelikümmend tuhat latrit vankrihobuste tarvis ja kaksteist tuhat ratsanikku.

Need asevalitsejad muretsesid toidust kuningas Saalomonile ja kõigile, kes kuulusid kuninga lauda, igaüks oma kuus, jätmata midagi vajaka.

Ja nad tõid, igaüks siis, kui oli tema kord, otri ja õlgi hobustele ja veoloomadele paika, kuhu oli määratud.

Ja Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet - nagu liiva mere ääres,

nõnda et Saalomoni tarkus oli suurem kui kõigi hommikumaalaste ja kogu Egiptuse tarkus.

Ta oli targem kõigist inimestest, targem kui esrahlane Eetan ja Heeman, Kalkol ja Darda, Maaholi pojad; ja ta oli kuulus kõigi rahvaste keskel ümberkaudu.

Ta kõneles kolm tuhat õpetussõna ja ta laule oli tuhat viis.

Ta kõneles puudest, Liibanoni seedritest müüril kasvava iisopini; ja ta kõneles loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest.

Saalomoni tarkust tuldi kuulama kõigist rahvaist ja kõigi maa kuningate hulgast, kes olid kuulnud tema tarkusest.

Saalomoni leping kuningas Hiiramiga
Ja Tüürose kuningas Hiiram läkitas oma sulased Saalomoni juurde, kui ta kuulis, et tema oli võitud kuningaks oma isa asemele, sest Hiiram oli alati armastanud Taavetit.

Ja Saalomon läkitas Hiiramile ütlema:

„Sina tead ise, et mu isa Taavet ei suutnud ehitada koda Issanda, oma Jumala nimele sõja pärast, millega teda ümbritseti, kuni Issand andis vaenlased tema jalataldade alla.

Aga nüüd on Issand, mu Jumal, andnud mulle rahu ümberkaudu, ei ole vaenlast ega hädaohu ähvardust.

Vaata, seepärast ma mõtlen ehitada koja Issanda, oma Jumala nimele, nõnda nagu Issand rääkis mu isa Taavetiga, öeldes: Su poeg, kelle ma panen sinu asemele su aujärjele, peab ehitama koja mu nimele!

Käsi seepärast nüüd raiuda mulle seedreid Liibanonilt! Minu sulased olgu koos sinu sulastega ja ma annan sulle su sulaste tasu, nõnda nagu sa määrad, sest sa tead, et meie hulgas ei ole meest, kes oskaks raiuda puid nõnda nagu siidonlased.”

Kui Hiiram kuulis Saalomoni sõnu, siis rõõmustas ta väga ja ütles: „Kiidetud olgu täna Issand, kes on andnud Taavetile targa poja valitsejaks selle suure rahva üle!”

Ja Hiiram läkitas Saalomonile ütlema: „Ma olen kuulnud, mispärast sa läkitasid minu juurde. Ma täidan kõik su soovid seedri- ja küpressipuude osas.

Minu sulased toimetavad need Liibanonilt alla mere äärde ja ma sean need merel parveks, saatmiseks paika, kuhu sa mind käsid saata; siis ma lahutan need seal, et sa saaksid need ära viia. Sina aga täida mu soov ja anna mu perele leiba!”

Nii andis Hiiram Saalomonile seedri- ja küpressipuid niipalju, kui too soovis.

Ja Saalomon andis Hiiramile kakskümmend tuhat koori nisu ta perele toiduks ja kakskümmend koori tambitud õli; seda andis Saalomon Hiiramile igal aastal.

Ja Issand andis Saalomonile tarkust, nõnda nagu ta oli temale öelnud. Hiirami ja Saalomoni vahel oli rahu ja nad tegid isekeskis lepingu.

Ja kuningas Saalomon nõudis kogu Iisraelist orjatöölisi, ja neid orjatöölisi oli kolmkümmend tuhat meest.

Need läkitas ta Liibanonile, kümme tuhat igas kuus, vahetuse korras: ühe kuu olid nad Liibanonil ja kaks kuud kodus; ja Adoniram oli orjatöö ülevaataja.

Ja Saalomonil oli seitsekümmend tuhat koormakandjat ja kaheksakümmend tuhat kiviraiujat mäestikus.

Peale nende oli Saalomoni asevalitsejate ametimehi, kes olid töö ülevaatajad, kolm tuhat kolmsada, valitsemas tööd tegevat rahvast.

Kuningas käskis murda suuri kive, väärtuslikke kive, et panna kojale alus tahutud kividest.

Saalomoni ja Hiirami ehitajad ja geballased tahusid siis ja valmistasid puid ja kive koja ehitamiseks.

Templi pühitsemine
Siis kogus Saalomon Iisraeli vanemad ja kõik suguharude peamehed, Iisraeli laste perekondade eestseisjad, kuningas Saalomoni juurde Jeruusalemma Issanda seaduselaegast Taaveti linnast, see on Siionist, üles tooma.

Ja kõik Iisraeli mehed kogunesid pühadeks kuningas Saalomoni juurde eetanimikuus, mis on seitsmes kuu.

Ja kui kõik Iisraeli vanemad olid tulnud, siis tõstsid preestrid laeka

ja tõid üles Issanda laeka, kogudusetelgi ja kõik pühad riistad, mis telgis olid; preestrid ja leviidid tõid need üles.

Kuningas Saalomon oli laeka ees, ja koos temaga oli kogu Iisraeli kogudus, kes oli kogunenud tema juurde; nad ohverdasid nii palju lambaid, kitsi ja veiseid, et neid ei saadud lugeda ega kokku arvata.

Ja preestrid tõid Issanda seaduselaeka selle paika koja tagaruumi, kõige pühamasse paika keerubite tiibade alla,

sest keerubid laotasid oma tiivad laeka paiga üle; keerubid katsid laegast ja selle kandekange pealtpoolt.

Ja kangid olid nii pikad, et kangide otsi võis näha pühamust, kõige pühama paiga eest, ent neid ei nähtud väljast; ja need on seal tänapäevani.

Laekas ei olnud muud kui need kaks kivilauda, mis Mooses oli Hoorebil sinna pannud, kui Issand tegi Iisraeli lastega lepingu nende tulles Egiptusemaalt.

Ja kui preestrid pühamust väljusid, siis sündis, et pilv täitis Issanda koja

ja preestrid ei võinud jääda teenima pilve pärast: sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja.

Siis kõneles Saalomon: „Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses.

Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.”

Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis.

Ja ta ütles: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma käega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile, öeldes:

Sellest päevast alates, kui ma tõin oma Iisraeli rahva ära Egiptusest, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtegi linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi; aga ma valisin Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle.

Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Issanda, Iisraeli Jumala nimele,

aga Issand ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame peal on.

Ometi ei ehita sina seda koda, vaid su poeg, kes su niudeist välja tuleb, ehitab mu nimele koja.

Issand on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda nagu Issand on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

Ja ma olen valmistanud paiga laekale, mille sees on Issanda leping, mille ta tegi meie vanematega, kui ta tõi nad ära Egiptusemaalt.”

Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole

ning ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud.

Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad oma teed, käies mu ees, nõnda nagu sina oled käinud mu ees.

Ja nüüd, Iisraeli Jumal, saagu ometi tõeks su sõnad, mis sa oled kõnelnud oma sulasele, mu isale Taavetile!

Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.

Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane täna palvetab sinu ees,

et su silmad oleksid lahti ööd ja päevad selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud: Seal peab olema minu nimi!, et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!

Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad - taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!

Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,

siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!

Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad tagasi su juurde ja kiidavad sinu nime, palvetavad su poole ja anuvad sind selles kojas,

siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud nende vanematele!

Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,

siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!

Kui maale tuleb nälg, kui tuleb katk, kui tulevad viljakõrvetus või -rooste, rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlane teda rõhub ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,

kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole,

siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned kõigi inimlaste südameid,

et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!

Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast

- sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest ja sinu väljasirutatud käsivarrest - ja ta tuleb ning palvetab selle koja poole,

kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!

Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlase vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad Issanda poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,

siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!

Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastad nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nad viiakse vangi vaenlase maale, kaugemale või lähemale,

aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks,

ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest nende vaenlaste maal, kes on nad vangi viinud, ja paluvad sind oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanematele, linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,

siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust

ja anna oma rahvale andeks see, milles nad sinu vastu on pattu teinud, ja kõik nende vastuhakkamised, millega nad sulle on vastu hakanud, ja lase neil leida halastust oma vangiviijate ees, et need halastaksid nende peale!

Sest nad on sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid ära Egiptusest, rauasulatusahjust.

Olgu su silmad lahti su sulase anumise ja su Iisraeli rahva anumise poole, et sa neid kuuleksid kõiges, mille pärast nad sind hüüavad!

Sest sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa rahvaste hulgast, nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi, kui sa tõid meie vanemad ära Egiptusest, oh Issand Jumal!”

Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Issanda poole, kõik need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Issanda altari eest, kus ta oli põlvitanud, käed sirutatud taeva poole,

ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes valju häälega:

„Kiidetud olgu Issand, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainsatki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta headest sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud.

Olgu Issand, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist,

vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta teedel ja peaksime ta käske, määrusi ja seadlusi, nagu ta meie vanemaid on käskinud!

Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Issanda ees, Issanda, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis,

nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga mitte keegi teine!

Ja teie süda olgu siiras Issanda, meie Jumala vastu, et te käiksite tema määruste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!”

Siis ohverdas kuningas ja kogu Iisrael koos temaga Issanda ees tapaohvreid.

Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Issandale ohverdas, kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse. Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Issanda koja.

Selsamal päeval pühitses kuningas Issanda koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Issanda ees oli liiga väike, et mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu.

Nõnda pidas Saalomon sel ajal Issanda, meie Jumala ees püha, ja kogu Iisrael koos temaga - üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani - seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva.

Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Issand oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale.