Jeremija kiri
Ärakiri kirjast, mille Jeremija saatis neile, keda Paabeli kuningas oli viimas vangidena Paabelisse, et neile kuulutada, mida Jumal oli käskinud ütelda:„Nende pattude pärast, mida te olete teinud Jumala vastu, viib Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, teid vangidena Paabelisse.

Kui olete jõudnud Paabelisse, siis te jääte sinna paljudeks aastateks ja pikaks ajaks, seitsmeks inimpõlveks. Aga pärast seda toon ma teid sealt ära rahus.

Paabelis te näete nüüd hõbe-, kuld- ja puujumalaid, keda õlgadel kantakse, kes paganaile hirmu teevad.

Vaadake siis ette, et teiegi ei saaks muulaste sarnaseks ega hakkaks neid ebajumalaid kartma,

nähes, et rahvahulk kummardab neid ees ja taga! Pigem ütelge südames: „Sind, Issand, peab kummardama!”

Sest minu ingel on teiega ja tema otsib teie hingi.

Ebajumalate keeled on voolitud käsitööliste poolt. Nad ise on kullatud ja hõbetatud, nad on pettus, ja nad ei saa rääkida.

Otsekui ehteid armastava neitsi jaoks võetakse kulda, et valmistada kroone oma jumalate pähe.

Aga juhtub ka, et preestrid varastavad oma jumalailt kulda ja hõbedat iseenese tarbeks, andes neilt võetut ka hooradele, kes nende katuse all on.

Neid hõbe-, kuld- ja puujumalaid ehivad nad riietega nagu inimesi. Need aga ei suuda ennast kaitsta tuhmumise ja koide vastu.

Olgugi nad riietatud purpurrüüsse, tuleb nende palgeilt pühkida templi tolmu, mida nende peal on paksult.

Ebajumalal on valitsuskepp nagu inimesel, maa kohtumõistjal, ometi ei saa ta hukata seda, kes tema vastu pattu teeb.

Tal on käes mõõk ja kirves, kuigi ta ei saa ennast päästa sõjast ega röövlite käest.

Sellest tuntakse, et nad ei ole jumalad. Ärge siis kartke neid!

Sest otsekui inimese katkiläinud tarbeese on muutunud kõlbmatuks, nõnda on lugu ka nende templitesse pandud jumalatega.

Nende silmad on täis tolmu sisseastujate jalgadest.

Ja nõnda kui sellele, kes on eksinud kuninga vastu, suletakse väljapääsud nagu hukkamisele viidavale, nõnda ka preestrid kindlustavad nende templeid uste, lukkude ja riividega, et röövlid ei saaks neid röövida.

Nad läidavad neile lampe rohkem kui iseendile, ometi ei näe nad midagi.

Nendega on lugu nagu templi talaga: nende süda, nagu öeldakse, kõduneb. Maa järaskid närivad neid ja nende riideid, ilma et nad märkaksid.

Nende pale on mustunud templi suitsust.

Nende keha peale ja pähe lendavad nahkhiired, pääsukesed ja muud linnud. Kassidki istuvad sinna.

Sellest te mõistate, et need ei ole jumalad. Ärge kartke neid!

Kui kullalt, millega need on toredaks karratud, mustust ei pühita, siis nad ei hiilga. Nad ei märganudki, et neid valati.

Need on ostetud mis tahes hinnaga, ometi ei ole neis hinge.

Et nad on jalutud, siis kantakse neid õlgadel, nõnda näitavad nad inimestele oma häbi, ja needki, kes neid teenivad, peavad häbenema, sest kui ebajumal maha kukub, siis ei tõuse ta eales ise üles.

Ja kui ta on püsti pandud, siis ta iseenesest ei liigu, või kui ta on kokku vajunud, siis ta ennast sirgu ei aja, vaid tema ette pannakse ohvriande nagu surnutele.

Neile ohverdatu müüvad nende preestrid, tarvitades seda omaenese kasuks. Nõndasamuti teevad ka nende naised: soolavad ohvriliha ega jaota seda vaesele ja väetile. Nende ohvreid puudutavad roojased ja nurganaised.

Kui te nüüd sellest teate, et need ei ole jumalad, siis ärge kartke neid!

Sest kuidas saakski neid nimetada jumalaiks? Naised ju katavad laua hõbe-, kuld- ja puujumalaile.

Nende templites askeldavad preestrid lõhkikäristatud kuubedes, pea ja habe pöetud, katmata peaga.

Nad uluvad, kisendades jumalate ees, nagu mõningail on viisiks surnu mälestussöömaajal.

Preestrid võtavad nende riideist osa ning riietavad sel viisil oma naisi ja lapsi.

Kui keegi teeb neile kurja või head, siis ei ole nad võimelised tasuma. Kuningat nad ei saa valitsema panna ega ära ajada.

Nõndasamuti ei saa nad anda rikkust ega raha. Kui keegi annab neile tõotuse, seda aga ei täida, siis ei saa nad täitmist nõuda.

Nad ei saa inimest päästa surmast ega väetit vabastada vägevama käest.

Nad ei saa pimedat teha nägijaks ega hädasolijat päästa.

Nad ei heida armu lesele ega tee head orvule.

Need kullatud ja hõbetatud puukujud on sarnased mäest murtud kividega. Häbisse jäävad, kes neid teenivad.

Kuidas saab neid siis pidada või hüüda jumalaiks?

Pealegi kaldealased ise põlgavad neid, sest kui nad näevad tumma, kes ei saa rääkida, siis nad toovad välja Beeli ja nõuavad temalt, justkui tema midagi mõistaks, et tumm saaks kõnelda.

Nad ei suuda uskuda ega neist loobuda, sest neil pole mõistust.

Naised istuvad aga teede ääres, vööd vööl, suitsutades kliisid.

Kui siis keegi mööduja on mõne neist kaasa viinud ja temaga armatsenud, siis see naine pilkab kõrvalistujat, et seda ei ole nõnda austatud kui teda ja et selle vöö ei ole rebitud.

Kõik, mis ebajumalate juures sünnib, on pettus. Kuidas saab siis neid pidada või hüüda jumalaiks?

Need on käsitööliste ja kullasseppade valmistatud, need ei muutu, vaid jäävad selleks, mis nad meistrite tahtel on.

Kui nüüd nende valmistajad ise kaua ei ela, kuidas saaksid siis nende poolt valmistatud olla jumalad?

Nad jätavad oma järeltulijaile vale ning häbi.

Sest kui neid tabab sõda või muu õnnetus, siis preestrid peavad omavahel nõu, kus nad saaksid koos nendega end varjata.

Kuidas nüüd võiks olla teadmata, et need ei ole jumalad, kes iseennast ei suuda päästa sõjast või õnnetusest?

Et need on ainult kullatud ja hõbetatud puukujud, siis saab ükskord teatavaks, et nad on pettus. Kõigile rahvaile ja kuningaile saab avalikuks, et need ei ole jumalad, vaid on inimeste kätetöö, ja et neis ei ole mingit jumalikku jõudu.

Kes võiks siis olla teadmatuses, et need ei ole jumalad?

Nad ei saa tõsta maale kuningat ega anda inimestele vihma.

Olles võimetud, ei suuda nad iseenesele teha õigust ega tõrjuda ülekohut. Nad on nagu varesed taeva ja maa vahel.

Ja iga kord, kui tuli lahti pääseb nende puiste, kullatud ja hõbetatud jumalate templis, nende preestrid põgenevad ja pääsevad, nemad ise aga põlevad tuhaks nagu palgidki.

Kuninga ja vaenlaste vastu nad ei saa võidelda.

Kuidas saab siis oodata ja uskuda, et nad on jumalad?

Varaste ja röövlite käest ei saa iseennast päästa need puised, hõbetatud ja kullatud jumalad. Kes on nendest kangemad, võtavad neilt kulla ja hõbeda ning riided, mis neil seljas on, ja lähevad nendega ära. Nemad ise ei suuda ennast aidata.

Sellepärast on parem olla kuningas, kes osutab vaprust, või maja tarbeese, mida omanik saab kasutada, kui niisugused ebajumalad. Ka maja uks, mis kaitseb seesolevat, on väärtuslikum kui niisugused ebajumalad, ja kuningakoja puutalagi on väärtuslikum kui niisugused ebajumalad.

Päike, kuu ja tähed, mis paistavad ja on läkitatud kasu tooma, on sõnakuulelikud.

Nõndasamuti ka välk: ilus on näha, kui see sähvatab. Nõnda on lugu ka tuulega, mis puhub üle kogu maa.

Ja kui Jumal käsib pilvi rännata üle kogu asustatud maa, siis need täidavad käsu. Tuli, mis ülevalt on saadetud hävitama mägesid ja metsi, täidab käsu.

Ebajumalad ei ole aga loomult ja jõult nendega võrdsed.

Sellepärast ei tule neid pidada ega hüüda jumalaiks. Nad ei ole võimelised kohut mõistma ega inimestele head tegema.

Kui te nüüd teate, et need ei ole jumalad, siis ärge neid kartke!

Sest nad ei saa kuningaid needa ega õnnistada.

Nad ei saa rahvaile näidata taevamärke, nad ei paista nagu päike ega valgusta nagu kuu.

Loomadki on neist paremad, sest nad saavad iseennast aidata varju alla põgenedes.

Meil ei ole seega vähimatki teadmist sellest, et nad oleksid jumalad. Sellepärast ärge neid kartke!

Otsekui kurgipõllu linnupeletised, mis midagi ei kaitse, on ka nende puised, kullatud ja hõbetatud jumalad.

Selsamal viisil võib nende puiseid, kullatud ja hõbetatud jumalaid võrrelda aia põõsastaraga, kuhu kõik linnud istuvad, või laibaga, mis on heidetud pimedusse.

Ka nende kõdunevaist purpur- ja läikriideist tuntakse, et need ei ole jumalad. Lõpuks järatakse ka neid endid ning nad saavad maale teotuseks.

Sellepärast on parem õige inimene, kellel ei ole ebajumalakujusid. Sest tema on teotusest kaugel.”