^71:18 Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!

^71:19 Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud. Jumal, kes on nagu sina?

^71:20 Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest.

^71:21 Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!

^71:22 Ma tahan sind tänada ka naablimänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!

^71:23 Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.

^71:24 Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja kohmetusid, kes otsisid mu õnnetust.

^72:1 Õiglase kuninga valitsus
Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!

^72:2 Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!

^72:3 Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!

^72:4 Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!

^72:5 Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve!

^72:6 Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad.

^72:7 Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud.

^72:8 Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani.

^72:9 Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu.

^72:10 Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu.

^72:11 Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!

^72:12 Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.

^72:13 Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge.

^72:14 Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis.

^72:15 Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda.

^72:16 Viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu.

^72:17 Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad!

^72:18 Tänu olgu Issandale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet!

^72:19 Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kogu maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!

^72:20 Taaveti, Iisai poja palved on lõppenud.

^73:1 Õelate saatus
Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.

^73:2 Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.

^73:3 Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.

^73:4 Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.

^73:5 Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.

^73:6 Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.

^73:7 Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.

^73:8 Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.

^73:9 Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.

^73:10 Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.

^73:11 Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”

^73:12 Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.

^73:13 Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;

^73:14 ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.

^73:15 Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.

^73:16 Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,

^73:17 kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.

^73:18 Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.

^73:19 Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.

^73:20 Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.

^73:21 Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,

^73:22 siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.

^73:23 Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.

^73:24 Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.

^73:25 Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.

^73:26 Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.

^73:27 Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.

^73:28 Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.

^74:1 Abipalve Jumala rahva vaenlaste vastu
Aasafi õpetuslaul. Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu?

^74:2 Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!

^74:3 Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus!

^74:4 Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks.

^74:5 Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus.

^74:6 Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused.

^74:7 Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani.

^74:8 Nad ütlesid oma südames: „Hävitagem need täielikult!” Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.

^74:9 Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua.

^74:10 Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt?

^74:11 Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!

^74:12 Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise.

^74:13 Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal.

^74:14 Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale.

^74:15 Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks.

^74:16 Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese.

^74:17 Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.

^74:18 Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime.

^74:19 Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!

^74:20 Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda.

^74:21 Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime!

^74:22 Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt!

^74:23 Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!

^75:1 Jumal alandab õelat ja ülendab õiget
Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Aasafi lugu ja laul.

^75:2 Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!

^75:3 „Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.

^75:4 Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.” Sela.

^75:5 Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!

^75:6 Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!

^75:7 Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,

^75:8 vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.

^75:9 Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.

^75:10 Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.

^75:11 Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.

^76:1 Iisraeli võidulaul oma Jumalale
Keelpillil mängijale laulujuhatajale: Aasafi lugu ja laul.

^76:2 Jumal on Juuda seas tuttav, Iisraelis on tema nimi suur.

^76:3 Saalemis on tema elamu ja tema eluase on Siionis.

^76:4 Seal ta murdis katki välkuvad ammud, kilbi ja mõõga ja sõja. Sela.

^76:5 Sina oled hiilgav, ülevam igavestest mägedest.

^76:6 Südidelt kangelastelt riisuti relvad; nad suikusid unne, ja ühegi vahva mehe kätel ei leidunud jõudu.

^76:7 Sinu sõitlemise pärast, Jaakobi Jumal, olid uimaselt maas nii hobused kui ratsanikud.

^76:8 Sina, sina oled kardetav; ja kes suudab seista sinu palge ees, kui sa vihastad?

^76:9 Sina andsid taevast kuulda kohtuotsuse; ilmamaa lõi kartma ning jäi vait,

^76:10 sest Jumal tõusis kohut mõistma, et päästa kõik hädalised maa peal. Sela.

^76:11 Sest inimeste vihaleek peab sulle andma tänu; viimsegi vihaleegi jätte sa paned oma vööle.

^76:12 Tehke tõotusi ja tasuge need Issandale, oma Jumalale; kõik, kes on tema ümber, toogu ande kardetavale!

^76:13 Tema kärbib vürstide vaimu, tema on kardetav ilmamaa kuningaile.

^77:1 Mälestus Jumala suurtest tegudest
Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.

^77:2 Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.

^77:3 Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.

^77:4 Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.

^77:5 Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.

^77:6 Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.

^77:7 Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:

^77:8 Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?

^77:9 Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?

^77:10 Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.

^77:11 Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.

^77:12 Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast

^77:13 ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.

^77:14 Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?

^77:15 Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;

^77:16 sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.

^77:17 Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.

^77:18 Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.

^77:19 Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.

^77:20 Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.

^77:21 Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.