Tähendamissõna külvajast
Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal

ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles neile oma õpetuses:

„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama.

Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.

Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda,

ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt.

Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja.

Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”

Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”

Kui Jeesus jäi koos kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt seletust nende tähendamissõnade kohta.

Ja ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades,

et nad vaadates vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks.”

Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud tähendamissõna?

Külvaja külvab sõna.

Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.

Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu,

ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe.

Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad,

ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks.

Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”

Tähendamissõna lambist
Ja Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?!

Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.

Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!”

Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde,

sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.”

Tähendamissõna iseenesest kasvavast viljast
Ja Jeesus ütles: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maa peale

ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas.

Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees.

Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.”

Tähendamissõna sinepiivakesest
Ja Jeesus ütles: „Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime?

Sinepiivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal.

Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.”

Ja Jeesus rääkis Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, kuivõrd nad suutsid kuulata,

aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile. Kuid omavahel olles seletas ta oma jüngreile kõik ära.

Jeesus vaigistab tormi
Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem vastaskaldale!”

Ja jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.

Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.

Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?”

Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.

Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”

Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?”

Jeesus ajab välja rüvedad vaimud
Ja nad tulid järve vastaskaldale gerasalaste maale.

Ja kohe, kui Jeesus oli paadist välja astunud, tuli talle vastu hauakambritest tulnud rüveda vaimuga inimene,

kelle eluase oli hauakambrites ja keda keegi polnud iial saanud isegi ahelatega kinni pidada,

sest meest oli küll korduvalt pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud katki kõik ahelad oma küljest ja purustanud jalarauad, ning keegi ei suutnud teda taltsutada.

Ööd ja päevad läbi viibis ta haudades ja mägedel, karjus ja tagus end kividega.

Ja nähes kaugelt Jeesust, jooksis ta ja kummardas tema ette maha

ja kisendas valju häälega: „Mis on mul sinuga asja, Jeesus, kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind Jumala nimel, ära piina mind!”

Sest Jeesus ütles talle: „Rüve vaim, mine sellest inimesest ära!”

Ja Jeesus küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta ütles talle:

„Leegion on mu nimi, sest meid on palju.” Ja ta palus Jeesust väga, et ta ei saadaks neid välja sealt maalt.

Aga seal oli mäe peal suur seakari söömas.

Ja nad palusid teda: „Saada meid sigadesse, et me läheksime nendesse!”

Ja Jeesus andis neile loa. Ja kui rüvedad vaimud olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve - neid oli ligi kaks tuhat - ning uppus järves.

Ja seakarjused põgenesid ning teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud.

Ja nad astusid Jeesuse juurde ja nägid kurjast vaimust vaevatut, kelles oli olnud Leegion, istuvat rõivastatult ja selge aruga, ja nad lõid kartma.

Ja pealtnägijad jutustasid neile, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatuga, ja samuti sigadest.

Ja nad hakkasid Jeesust paluma, et ta läheks ära nende paikkonnast.

Ja kui Jeesus oli paati astumas, siis mees, kes oli olnud kurjast vaimust vaevatud, palus, et ta võiks jääda temaga.

Ent Jeesus ei lasknud teda jääda, vaid ütles talle: „Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et ta sinu peale on halastanud!”

Ja mees läks ja hakkas Kümnelinnamaal kuulutama, mida kõike Jeesus talle oli teinud, ja kõik panid seda imeks.

Jeesus äratab surnuist Jairuse tütre ja tervendab veritõbise naise
Ja kui Jeesus oli sõitnud paadiga taas vastaskaldale, kogunes suur rahvahulk tema juurde, ning ta oli järve ääres.

Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha

ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!”

Ja Jeesus läks temaga.Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber.

Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves

ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,

olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube,

sest ta ütles: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!”

Ja kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast.

Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?”

Ja ta jüngrid ütlesid talle: „Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: „Kes puudutas mind?”!”

Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud.

Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe.

Jeesus lausus aga talle: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!”

Kui ta alles kõneles, tuldi sünagoogi ülema poolt ja öeldi: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!”

Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu ainult!”

Ja ta ei lasknud endaga kaasa tulla kedagi peale Peetruse ja Jaakobuse ja Jaakobuse venna Johannese.

Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid

ja sisse astudes ütles ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!”

Ja nad naersid tema üle. Jeesus aga ajas kõik välja, võttis kaasa lapse isa ja ema ja oma kaaslased ning läks sinna, kus oli laps.

Ja võttes kinni lapse käest, ütles talle: „Talita kuum!” See on tõlkes: „Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!”

Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis; ta oli juba kaheteistkümneaastane. Ja nad hämmastusid üliväga.

Ja Jeesus keelas neid karmilt, et keegi ei tohi saada seda teada, ja käskis anda tüdrukule süüa.