Gideon võidab midjanlased
Aga Efraimi mehed küsisid temalt: „Miks sa tegid meile seda, et ei kutsunud meid, kui läksid sõdima Midjani vastu?” Ja nad riidlesid temaga kangesti.

Ja tema vastas neile: „Mida ma siis nüüd teiega võrreldes olen teinud? Eks ole Efraimi järelnoppimine parem kui Abieseri viinamarjalõikus?

Teie kätte andis Jumal Midjani vürstid Oorebi ja Seebi. Aga mida olen mina teiega võrreldes suutnud teha?” Kui ta nõnda rääkis, siis nende pahameel tema vastu andis järele.

Gideon vangistab Midjani kuningad
Ja Gideon tuli Jordani äärde ning läks sellest üle, tema ja need kolmsada tagaajamisest väsinud meest, kes olid koos temaga.

Siis ta ütles Sukkoti meestele: „Andke ometi leivakakukesi rahvale, kes mu kannul käib, sest nad on väsinud; mina ajan taga Midjani kuningaid Sebahit ja Salmunat.”

Aga Sukkoti vürstid küsisid: „Kas on Sebahi ja Salmuna rusikas sul juba pihus, et peame su väele leiba andma?”

Ja Gideon vastas: „Tõesti, kui Issand annab mu kätte Sebahi ja Salmuna, siis ma peksan teie ihu kõrbekibuvitste ja ohakatega!”

Siis ta läks sealt üles Penueli ja rääkis neile sedasama; ja Penueli mehed vastasid temale nõnda, nagu Sukkoti mehed olid vastanud.

Ta tõotas siis ka Penueli meestele, öeldes: „Kui ma rahuga tagasi tulen, siis ma kisun selle torni maha!”

Aga Sebah ja Salmuna olid Karkoris ja koos nendega nende väed, ligi viisteist tuhat, kõik, kes olid üle jäänud kogu hommikumaalaste väest; aga langenuid oli sada kakskümmend tuhat mõõgameest.

Ja Gideon läks üles mööda telgielanike teed ida pool Nobahit ja Jogbehat ja lõi väge, sest vägi oli muretu.

Sebah ja Salmuna põgenesid, aga Gideon ajas neid taga ja võttis vangi mõlemad Midjani kuningad, Sebahi ja Salmuna, ja peletas minema kogu leeri.

Kui Gideon, Joase poeg, tuli tagasi taplusest Heresi tõusutee juures,

siis ta sai kätte ühe noore mehe Sukkoti meestest ja küsitles teda; ja see kirjutas temale üles Sukkoti vürstid ja vanemad, seitsekümmend seitse meest.

Siis ta tuli Sukkoti meeste juurde ja ütles: „Vaata, siin on Sebah ja Salmuna, kelle pärast te pilkasite mind, öeldes: Kas on Sebah ja Salmuna sul juba käes, et peame su väsinud meestele leiba andma?”

Ja ta võttis linna vanemad, ja kõrbekibuvitsu ja ohakaid ja andis neid tunda Sukkoti meestele.

Ja ta kiskus maha Penueli torni ning tappis linna mehed.

Ja ta küsis Sebahilt ja Salmunalt: „Missugused olid need mehed, kelle te Taaboril tapsite?” Ja nad vastasid: „Need olid niisugused nagu sina. Igaüks välimuselt nagu kuningapoeg.”

Ja tema ütles: „Need olid mu vennad, mu ema pojad. Nii tõesti kui Issand elab: kui oleksite jätnud nad elama, ma ei tapaks teid!”

Ja ta ütles Jeterile, oma esmasündinule: „Võta kätte, tapa nad!” Aga poiss ei tõmmanud oma mõõka, sellepärast et ta kartis, kuna ta oli alles noor.

Siis ütlesid Sebah ja Salmuna: „Võta ise kätte ja tule meile kallale, sest nagu mees, nõnda on ta ramm!” Ja Gideon tõusis ning tappis Sebahi ja Salmuna; ja ta võttis ehted nende kaamelite kaelast.

Ja Iisraeli mehed ütlesid Gideonile: „Valitse meie üle, niihästi sina kui su poeg ja su pojapoeg, sest sa oled meid päästnud Midjani käest!”

Aga Gideon vastas neile: „Ei valitse mina teie üle ega valitse mu poeg teie üle - Issand valitseb teie üle!”

Ja Gideon ütles neile: „Ühte ma palun teilt: igamees andku mulle oma saagiks saadud ninarõngas!” Neil olid ju olnud kuldninarõngad, sest nad olid ismaeliidid.

Nad vastasid: „Me anname hea meelega!” Ja nad laotasid laiali ühe mantli ning igaüks viskas sinna ninarõnga oma saagist.

Kuldninarõngad, mis Gideon oli palunud, vaagisid tuhat seitsesada kuldseeklit, peale nende kaelaehete ja kõrvarõngaste ja purpurriiete, mida Midjani kuningad olid kandnud, ja peale kettide, mis olid olnud nende kaamelitel kaelas.

Ja Gideon valmistas neist õlarüü ning asetas selle oma linna Ofrasse, ja kogu Iisrael käis seal hoora viisil selle järel; aga see sai Gideonile ja tema soole püüdepaelaks.

Nõnda alandati Midjan Iisraeli laste ees ja ta ei tõstnud enam oma pead; ja maal oli Gideoni päevil rahu nelikümmend aastat.

Ja Jerubbaal, Joase poeg, läks ning elas oma kojas.

Gideonil oli seitsekümmend poega, tema niudeist lähtunuid, sest tal oli palju naisi.

Ja tema Sekemis olev liignaine tõi temale ka poja ilmale, kellele ta pani nimeks Abimelek.

Ja Gideon, Joase poeg, suri küpses vanuses ja ta maeti oma isa Joase hauda abieserlaste Ofrasse.

Aga kui Gideon oli surnud, pöördusid Iisraeli lapsed taas ja käisid hoora viisil baalide järel ning seadsid endile jumalaks Baal-Beriti.

Ja Iisraeli lapsed ei mõelnud enam Issandale, oma Jumalale, kes oli nad päästnud kõigi nende ümberkaudsete vaenlaste käest.

Ja nad ei teinud head Jerubbaali, Gideoni perele, tasuks kõige hea eest, mida tema oli teinud Iisraelile.

Jefta päästab Iisraeli ammonlaste käest
Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg; Jefta isa oli Gilead.

Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale: „Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise poeg.”

Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal; Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki.

Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima.

Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt.

Nad ütlesid Jeftale: „Tule ja ole meile juhiks, et me saaksime sõdida ammonlaste vastu!”

Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: „Eks te ole mind vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde nüüd, kui teil on kitsas käes?”

Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: „Me tuleme nüüd sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile Gileadi elanikele!”

Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: „Kui te viite mind tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte, alles siis olen ma teie pealik.”

Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: „Issand olgu tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna järgi!”

Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad Issanda ees Mispas.

Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema: „Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu maa vastu?”

Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele: „Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!”

Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde

ning käskis temale öelda: „Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad.

Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse.

Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema: Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud. Nii jäi Iisrael Kaadesisse.

Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi piiriks.

Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga, Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna oma maast läbi minu sihtkohta!

Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu.

Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste maa, kes elasid seal maal.

Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini ja kõrbest kuni Jordanini.

Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda maad!

Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie Jumal, meie eest tühjendab.

Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis nende vastu?

Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud?

Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!”

Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see temale läkitas.

Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks ta ammonlaste vastu.

Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: „Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte,

siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!”

Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja Issand andis nad tema kätte.

Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda alandati ammonlased Iisraeli laste ees.

Jefta tütar
Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.

Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja ütles: „Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see, kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda.”

Aga tütar ütles temale: „Mu isa! Kui sa oled avanud oma suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su vaenlastele ammonlastele!”

Siis ta ütles oma isale: „Lubatagu mulle seda: jäta mind veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!”

Ja tema vastas: „Mine!” ja saatis ta ära kaheks kuuks. Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma neitsipõlve.

Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks,

et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.