Issanda ingel Bokimis
Ja Issanda ingel tuli Gilgalist üles Bokimisse ning ütles: „Ma olen teid toonud Egiptusest ja viinud maale, mille ma vandega tõotasin anda teie vanemaile; ja ma ütlesin: Mina ei tee ilmaski tühjaks oma lepingut teiega.

Te ei tohi teha lepingut selle maa elanikega: te peate nende altarid maha kiskuma! Aga te ei ole kuulanud mu häält. Mis te olete teinud!

Seepärast ma ütlen: Mina ei aja neid ära teie eest, vaid nad saavad teile püüniseks ja nende jumalad saavad teile püüdepaelaks.”

Ja kui Issanda ingel oli rääkinud need sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas tõstis häält ja nuttis.

Ja nad nimetasid selle paiga Bokimiks ning ohverdasid seal Issandale.

Joosua surm
Kui Joosua oli saatnud rahva minema, siis Iisraeli lapsed läksid igaüks oma pärisosale, võtma maad oma valdusesse.

Ja rahvas teenis Issandat kogu Joosua eluaja ja kogu vanemate eluaja, kes elasid veel pärast Joosuat, kes olid näinud kõiki Issanda suuri tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.

Siis Joosua, Nuuni poeg, Issanda sulane, suri saja kümne aasta vanuses.

Ta maeti oma pärisosa maa-alale Timnat-Heresisse Efraimi mäestikus põhja pool Gaasi mäge.

Ja kui ka kogu see sugupõlv oli koristatud oma vanemate juurde, tõusis pärast neid teine sugupõlv, kes ei tundnud Issandat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.

Iisrael taganeb Issandast ja kohtumõistjad astuvad ametisse
Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning teenisid baale

ja jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt, ja käisid teiste jumalate järel nende rahvaste jumalate hulgast, kes olid neil ümberkaudu, ja kummardasid neid ning vihastasid Issandat.

Aga kui nad Issanda maha jätsid ja teenisid Baali ja Astartet,

siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis nad riisujate kätte, kes neid riisusid, ja müüs nad nende ümberkaudsete vaenlaste kätte, ja nad ei suutnud enam seista oma vaenlaste ees.

Kuhu nad iganes läksid, seal oli Issanda käsi nende vastu õnnetust tuues, nõnda nagu Issand oli öelnud ja nõnda nagu Issand neile oli vandunud; ja neil oli väga kitsas käes.

Siis Issand laskis tõusta kohtumõistjaid, kes päästsid nad nende riisujate käest.

Aga nad ei kuulanud ka oma kohtumõistjaid, vaid käisid hoora viisil teiste jumalate järel ja kummardasid neid. Peagi lahkusid nad teelt, mida nende vanemad olid käinud Issanda käske kuulda võttes - nemad ei teinud nõnda.

Kui siis Issand tõstis neile kohtumõistjaid, oli Issand kohtumõistjaga ja päästis nad nende vaenlaste käest kogu kohtumõistja eluajaks, sest Issandal oli kaastunnet nende ägamise pärast rõhujate ja kallaletungijate käes.

Aga kui kohtumõistja suri, siis nad pöördusid tagasi ja talitasid veel kõlvatumalt kui nende vanemad, käies teiste jumalate järel neid teenides ja neid kummardades; nad ei jätnud midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest.

Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta ütles: „Et see rahvas on rikkunud mu lepingut, mille ma tegin nende vanematega, ega kuula mu häält,

siis ka mina ei aja enam nende eest ära ühtegi neist rahvaist, keda Joosua surres alles jättis,

et nende läbi Iisraeli katsuda: kas nad tahavad hoida Issanda teed, käies sellel, nagu nende vanemad seda hoidsid, või mitte.”

Ja Issand jättis alles need rahvad, ei ajanud neid kohe ära ega andnud neid ka Joosua kätte.

Rahvad, kes jäeti Iisraeli katsumiseks
Ja need on rahvad, keda Issand alles jättis, et nende läbi katsuda Iisraeli, kõiki neid, kes ei tundnud ühtegi Kaanani sõda,

ainult selleks, et Iisraeli laste sugupõlved teaksid, et tema õpetab neid sõdima, nimelt neid, kes seda varem ei osanud:

viis vilistite vürsti ja kõik kaananlased, siidonlased ja hiivlased, kes elasid Liibanoni mäestikus Baal-Hermoni mäest kuni Hamati teelahkmeni.

Need jäid, et nende läbi katsuda Iisraeli, et teada saada, kas nad tahavad kuulda Issanda käske, mis ta Moosese läbi oli andnud nende vanemaile.

Iisraeli lapsed elasid siis kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, hiivlaste ja jebuuslaste keskel,

võtsid nende tütreid enestele naisteks ja andsid oma tütreid nende poegadele ning teenisid nende jumalaid.

Otniel päästab Iisraeli Mesopotaamia kuninga Kuusan-Risataimi käest
Nõnda tegid Iisraeli lapsed kurja Issanda silmis ja unustasid Issanda, oma Jumala ning teenisid baale ja ašeraid.

Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta müüs nad Mesopotaamia kuninga Kuusan-Risataimi kätte; ja Iisraeli lapsed orjasid Kuusan-Risataimi kaheksa aastat.

Aga Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole ja Issand tõstis Iisraeli lastele päästja, kes nad päästis - Otnieli, Kaalebi noorema venna Kenase poja.

Issanda Vaim tuli tema peale ja ta mõistis Iisraelile kohut; ta läks sõtta ja Issand andis tema kätte Mesopotaamia kuninga Kuusan-Risataimi ja ta käsi sai võimuse Kuusan-Risataimi üle.

Ja maal oli rahu nelikümmend aastat; siis suri Otniel, Kenase poeg.

Eehud päästab Iisraeli Moabi kuninga Egloni käest
Aga Iisraeli lapsed tegid jälle, mis kuri oli Issanda silmis, ja Issand julgustas Moabi kuningat Eglonit Iisraeli vastu, sellepärast et nad olid teinud kurja Issanda silmis.

Ja tema kogus enese juurde ammonlased ja amalekid ja läks ning lõi Iisraeli, ja nad vallutasid Palmidelinna.

Ja Iisraeli lapsed orjasid Moabi kuningat Eglonit kaheksateist aastat.

Siis Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole ja Issand tõstis neile päästjaks Eehudi, Geera poja, benjaminlase, vasakukäelise mehe. Kui Iisraeli lapsed saatsid temaga anni Moabi kuningale Eglonile,

siis Eehud valmistas enesele kaheteralise mõõga, küünar pika, ja pani selle vööle riiete alla oma paremale puusale.

Ja ta viis anni Eglonile, Moabi kuningale; ja Eglon oli väga paks mees.

Kui and oli tervenisti üle antud, siis ta saatis ära inimesed, kes andi olid kandnud,

ja ta ise pöördus tagasi Gilgalis olevate jumalakujude juurest ning ütles: „Kuningas, mul on sulle saladus rääkida.” Ja Eglon vastas: „Tasa!” Siis läksid kõik, kes ta juures seisid, tema juurest ära.

Eehud tuli ta juurde, kui ta istus vilus ülakambris, mis tal omaette oli, ja Eehud ütles: „Mul on sinu jaoks Jumala sõna!” Ta tõusis üles oma istmelt,

aga Eehud sirutas oma vasaku käe, võttis mõõga oma paremalt puusalt ja torkas temale kõhtu,

nõnda et pidegi läks tera järel sisse ja rasv embas tera, sest ta ei tõmmanud mõõka tema kõhust välja; seejärel väljus ta peidikust.

Eehud läks eesruumi ja sulges ning riivistas enese järel ülakambri uksed.

Ja kui ta oli väljunud, siis tulid sisse kuninga sulased ja vaatasid, ja ennäe, ülakambri uksed olid suletud. Nad ütlesid: „Küllap ta toimetab vilus kambris oma asju.”

Ja nad ootasid, kuni neil hakkas häbi, aga vaata, keegi ei avanud ülakambri uksi. Siis tõid nad võtme ja avasid, ja vaata, nende isand lamas surnuna maas.

Eehud oli aga põgenenud, seni kui nad kõhklesid; ta oli möödunud jumalakujudest ja pääsenud Seirasse.

Ja kui ta sinna jõudis, siis ta puhus sarve Efraimi mäestikus ja Iisraeli lapsed läksid koos temaga mäestikust alla, tema nende ees.

Ja ta ütles neile: „Järgnege mulle, sest Issand annab teie vaenlased moabid teie kätte!” Ja nad läksid tema järel alla ning vallutasid Jordani koolmed, mis olid Moabi poole, ega lasknud üle mitte kedagi.

Tol korral lõid nad moabe maha ligi kümme tuhat meest, kõik tublid ja tugevad mehed, ja ainsatki ei pääsenud.

Nõnda alistati Moab sel päeval Iisraeli käe alla ja maal oli rahu kaheksakümmend aastat.

Samgar päästab Iisraeli vilistite käest
Ja tema järel tuli Samgar, Anati poeg, ja see lõi härjaastlaga vilistitest maha kuussada meest; temagi päästis Iisraeli.

Deboora ja Baarak võidavad Siisera
Ja Iisraeli lapsed tegid jälle, mis kuri oli Issanda silmis, kui Eehud oli surnud.

Siis andis Issand nad Kaanani kuninga Jaabini kätte, kes valitses Haasoris; tema sõjaväe pealik oli Siisera, kes elas Haroset-Goojimis.

Ja Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole, sest tal oli üheksasada raudsõjavankrit ja ta rõhus Iisraeli lapsi tugevasti kakskümmend aastat.

Aga naisprohvet Deboora, Lappidoti naine, mõistis sel ajal Iisraelile kohut.

Tema istus Deboora-palmi all Raama ja Peeteli vahel Efraimi mäestikus, ja Iisraeli lapsed läksid üles tema juurde kohtusse.

Ja Deboora läkitas käskjala ja laskis kutsuda Baaraki, Abinoami poja Naftali Kedesist ning ütles temale: „Eks ole Issand, Iisraeli Jumal, käskinud: Mine rända Taabori mäele ja võta enesega kaasa kümme tuhat meest naftalilaste ja sebulonlaste hulgast!

Siis juhin mina su juurde Kiisoni jõe äärde Siisera, Jaabini sõjaväe pealiku, ning tema sõjavankrid ja väehulgad, ja ma annan ta sinu kätte.”

Ja Baarak vastas temale: „Kui sa tuled koos minuga, siis ma lähen; aga kui sa ei tule koos minuga, siis ma ei lähe!”

Ja tema ütles: „Ma tulen kindlasti koos sinuga, ainult et teekonnal, millele sa lähed, ei saa au osaks sinule, vaid Issand annab Siisera ühe naise kätte.” Ja Deboora võttis kätte ning läks koos Baarakiga Kedesisse.

Siis Baarak kutsus Kedesisse kokku Sebuloni ja Naftali, ja kümme tuhat meest läks üles tema kannul; ja Deboora läks koos temaga.

Aga keenlane Heber oli lahkunud keenlastest, Moosese äia Hoobabi lastest, ja oli oma telki üles lüües tulnud kuni Saanaimi tammeni, mis on Kedesi juures.

Kui Siiserale teatati, et Baarak, Abinoami poeg, oli läinud üles Taabori mäele,

siis hüüdis ta kokku kõik oma sõjavankrid, üheksasada raudvankrit, ja kogu rahva, kes tal oli, Haroset-Goojimist Kiisoni jõe äärde.

Ja Deboora ütles Baarakile: „Tõuse, sest see on päev, mil Issand annab Siisera sinu kätte! Eks ole Issand su ees välja läinud?” Siis Baarak läks Taabori mäelt alla ja tema järel kümme tuhat meest.

Ja Issand viis segadusse Siisera ja kõik sõjavankrid ja kogu leeri Baaraki mõõgatera ees - ja Siisera astus vankrist maha ning põgenes jala.

Ja Baarak ajas vankreid ja sõjaväge taga kuni Haroset-Goojimini, ja kogu Siisera sõjavägi langes mõõgatera läbi, ainsatki ei jäänud järele.

Aga Siisera oli jala põgenenud keenlase Heberi naise Jaeli telki, sest Haasori kuninga Jaabini ja keenlase Heberi soo vahel oli rahu.

Ja Jael tuli välja Siiserale vastu ning ütles temale: „Tule sisse, mu isand, tule sisse mu juurde, ära karda!” Ja Siisera läks tema juurde telki ning Jael kattis ta vaibaga.

Ja Siisera ütles temale: „Anna mulle pisut vett juua, sest mul on janu!” Siis Jael võttis lahti piimaastja, andis temale juua ja kattis ta kinni.

Ja Siisera ütles temale: „Seisa telgi uksel ja kui keegi tuleb ja küsib ning ütleb: Kas siin on keegi?, siis vasta: Ei ole!”

Aga Jael, Heberi naine, haaras ühe telgivaia ja võttis vasara kätte ning läks hiljukesi ta juurde ja tagus vaia ta oimudesse, nõnda et see tungis maasse; tema magas ju väsimuse pärast sügavasti; nõnda ta suri.

Ja vaata, Baarak ajas Siiserat taga. Siis Jael läks välja temale vastu ja ütles talle: „Tule, ma näitan sulle meest, keda sa otsid!” Ja Baarak läks sisse tema juurde, ja vaata, Siisera lamas surnuna, vai oimudes.

Nõnda alandas Jumal sel päeval Jaabinit, Kaanani kuningat, Iisraeli laste ees.

Ja Iisraeli laste käsi lasus üha rängemini Kaanani kuninga Jaabini peal, kuni nad hävitasid Kaanani kuninga Jaabini.