Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”

Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”

Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”

Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.

Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.

Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!

Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”

Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?”

Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?

Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu.

Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?”

Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,

et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.

Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.

Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.

Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.

Ristija Johannes tunnistab taas Jeesusest
Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; ta viibis seal koos nendega ja ristis.

Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida;

sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud.

Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema.

Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.”

Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast.

Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu.

Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.

Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”

Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.

Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.

Tema tunnistuse vastuvõtmine tähendab pitseriga kinnitamist, et Jumal on tõeline.

Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.

Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik.

Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.

Jeesus toidab viit tuhandet meest
Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve.

Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi.

Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega.

Ent paasa, juutide püha, oli ligi.

Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”

Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.

Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.”

Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle:

„Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?”

Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest.

Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid.

Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”

Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud.

Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.”

Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.

Jeesus kõnnib vee peal
Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde

ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde.

Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained.

Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.

Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!”

Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.

Jeesus kõneleb tõelisest leivast
Järgmisel päeval nägi järve kaldal seisev rahvahulk, et seal oli ainult üks paat. Nad teadsid, et Jeesus ei olnud astunud paati koos oma jüngritega, vaid ta jüngrid olid ära läinud üksi.

Tibeeriasest tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba.

Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma.

Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?”

Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.

Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.”

Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”

Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.”

Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?

Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”

Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.

Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”

Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”

Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.

Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.

Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.

Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.

Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.

See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”

Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.”

Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?”

Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi!

Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.

Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.

Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.

Mina olen eluleib.

Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.

See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.

Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.”

Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?”

Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.

Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,

sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.

Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.

Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.

See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.”

Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.

Jüngrite usk pannakse proovile
Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?”

Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Kas see ärritab teid?

Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne?

Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.

Kuid teie seas on mõned, kes ei usu.” Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab.

Ja ta ütles: „Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa.”

Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.

Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: „Kas teiegi tahate ära minna?”

Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad,

ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.”

Jeesus vastas neile: „Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat.”

Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.