Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”

Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”

Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”

Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.

Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.

Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!

Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”

Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?”

Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?

Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu.

Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?”

Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,

et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.

Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.

Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.

Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.

Ristija Johannes tunnistab taas Jeesusest
Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; ta viibis seal koos nendega ja ristis.

Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida;

sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud.

Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema.

Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.”

Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast.

Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu.

Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.

Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”

Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.

Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.

Tema tunnistuse vastuvõtmine tähendab pitseriga kinnitamist, et Jumal on tõeline.

Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.

Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik.

Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.

Jeesus kõneleb Samaaria naisega
Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus teeb jüngriteks ja ristib rohkem inimesi kui Johannes -

kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid -,

jättis ta Juudamaa ja läks tagasi Galileasse.

Ta pidi aga minema läbi Samaaria.

Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile;

seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg.

Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua!”

Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma.

Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.

Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.”

Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”?

Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?”

Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,

aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”

Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!”

Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!”

Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest”,

sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.”

Naine ütles temale: „Isand, ma näen, et sa oled prohvet.

Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete, et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.”

Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas!

Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt.

Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad.

Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.”

Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.”

Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.”

Ja sel hetkel tulid ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: „Mis sa temalt tahad?” või „Mida sa temaga räägid?”

Siis jättis naine oma veekannu sinna ning läks tagasi külla ja ütles inimestele:

„Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?”

Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde.

Vahepeal palusid jüngrid teda: „Rabi, söö!”

Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.”

Siis arutasid jüngrid omavahel: „Kas keegi on talle süüa toonud?”

Jeesus ütles neile: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.

Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!

Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada.

Jah, siin on tõsi see ütlus: „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.”

Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.”

Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.”

Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva.

Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi.

Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.”

Jeesus tervendab kuninga ametimehe poja
Aga kahe päeva möödudes rändas Jeesus sealt edasi Galileasse.

Jeesus ise ju tunnistas, et „prohvetist ei peeta lugu ta oma kodukohas”.

Ometi, kui ta nüüd tuli Galileasse, võtsid galilealased tema hästi vastu, sest nad olid näinud, mida kõike ta oli teinud pühade ajal Jeruusalemmas; nemadki olid ju käinud nendel pühadel.

Nii tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige.

Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas.

Siis Jeesus ütles talle: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.”

Ametimees ütles talle: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!”

Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks.

Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab.

Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem. Nad ütlesid talle: „Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.”

Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: „Sinu poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.

Selle teise tunnustähe tegi Jeesus pärast Juudamaalt Galileasse tulekut.

Jeesus tervendab halvatu hingamispäeval
Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma.

Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku.

Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist,

sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli].

Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.

Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?”

Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.”

Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!”

Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev.

Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.”

Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!”

Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?”

Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka.

Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!”

Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.

Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud hingamispäeval.

Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen.”

Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks.

Jeesus kõneleb Pojale antud meelevallast
Siis Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg.

Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks.

Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.

Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte,

et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on tema läkitanud.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.

Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas,

ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg.

Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält

ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.

Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.

Kui ma tunnistaksin iseenese kohta, ei oleks mu tunnistus kehtiv.

See, kes minu kohta tunnistab, on keegi teine, ja ma tean: see tunnistus, mida tema minu kohta tunnistab, on kehtiv.

Teie olete läkitanud saadikuid Johannese juurde, ja tema on tunnistanud tõtt.

Aga mina ei vaja mingit inimese tunnistust, vaid räägin seda selleks, et teie võiksite pääseda.

Johannes oli lamp, mis põles ja paistis, teie aga tahtsite üürikest aega ilutseda tema valguses.

Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.

Ja Isa, kes minu on saatnud, tema ise tunnistab minu kohta. Teie ei ole iialgi kuulnud tema häält ega näinud tema nägu

ega püsi tema sõna teis, sest te ei usu teda, kelle tema on läkitanud.

Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu - ja just need on, mis tunnistavad minust.

Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.

Mina ei vaja austust inimestelt,

kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu.

Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu.

Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?

Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud,

sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.

Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?”