Issandast taganenud Juuda karistus
Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja

ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks.

Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand.

Süütegu ja karistus
Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi?

Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast.

Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!” Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus.

Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.

Kuidas te võite öelda: „Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus”? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.

Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna - mis tarkust võib neil olla?

Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.

Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.

Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.

Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda.

„Miks me siin istume? Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse ning vaikigem seal, sest Issand, meie Jumal, teeb meid vaikseks ja joodab mürgiveega, sest me oleme pattu teinud Issanda vastu.”

Oodatakse rahu, aga head ei ole, paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.

Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist, tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa. Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega, linna ja selle elanikud.

Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid, mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine, ja need salvavad teid, ütleb Issand.

Prohveti nutulaul
Mu mure murrab mind, mu süda on haige!

Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd kaugelt maalt: „Kas Issand ei ole Siionis või ei ole seal selle kuningas?” Miks nad mind on ärritanud oma nikerdatud kujudega, võõraste ebajumalatega?

„Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud!”

Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast olen ma murdunud; ma olen kurb, mind on haaranud hirm.

Kas Gileadis ei ole palsamit või ei ole seal ravijat? Miks ei ole mu tütar, mu rahvas, siis terveks saanud?

Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.

Ennustus Jeruusalemma hävitamisest
Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui kuningas Sidkija läkitas Pashuri, Malkija poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, temale ütlema:

„Küsi ometi Issandalt meile nõu, sest Paabeli kuningas Nebukadnetsar sõdib meie vastu! Vahest talitab Issand meiega kõigi oma imetegude eeskujul, nõnda et ta läheb ära meie kallalt?”

Ja Jeremija vastas neile: „Öelge Sidkijale nõnda:

Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma pööran ümber sõjariistad, mis teil käes on, millega te väljaspool müüri sõdite Paabeli kuninga ja kaldealaste vastu, kes teid piiravad, ja kogun need selle linna keskele.

Ja mina ise sõdin teie vastu väljasirutatud käe ja vägeva käsivarrega vihas ja raevus ja suures meelepahas.

Ja ma löön maha selles linnas asujad, niihästi inimesed kui loomad: nad surevad suurde katku.

Ja seejärel, ütleb Issand, annan ma Sidkija, Juuda kuninga, ja tema sulased ja rahva, need, kes sellesse linna katkust, mõõgast ja näljast on üle jäänud, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, ja nende vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad nende elu. Ja tema lööb nad maha mõõgateraga, ta ei kurvasta nende pärast, ei anna armu ega halasta.

Ja ütle sellele rahvale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma panen teie ette elu tee ja surma tee!

Kes jääb sellesse linna, see sureb mõõga läbi ning nälga ja katku; aga kes läheb välja ja alistub teid piiravatele kaldealastele, see jääb elama ja võib pidada oma hinge enesele saagiks.

Sest ma olen pööranud oma palge selle linna vastu õnnetuseks, aga mitte õnneks, ütleb Issand; linn antakse Paabeli kuninga kätte ja ta põletab selle tulega.

Ennustused Juuda kuningatele
Ja ütle Juuda kuningakojale: Kuulge Issanda sõna!

Taaveti sugu! Nõnda ütleb Issand: Mõistke igal hommikul õiget kohut ja päästke riisutu rõhuja käest, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks kustutamata teie kurjade tegude pärast!

Vaata, ma olen su vastu, sina, oru elanik, tasandiku kalju, ütleb Issand. Teie ütlete: „Kes astub alla meile vastu ja kes tuleb meie eluasemeisse?”

Aga mina nuhtlen teid teie tegude vilja mööda, ütleb Issand; ma süütan teie metsas tule ja see neelab kogu teie ümbruskonna.”

Paabeli kuninga ike on talutav
Juuda kuninga Sidkija, Joosija poja valitsemise alguses tuli Jeremijale Issandalt see sõna; ta ütles:

„Issand ütles mulle nõnda: Valmista enesele köidikud ja ikkepuud ning pane need enesele kaela!

Läkita siis need Edomi kuningale, Moabi kuningale, ammonlaste kuningale, Tüürose kuningale ja Siidoni kuningale käskjalgade kaudu, kes tulevad Jeruusalemma Juuda kuninga Sidkija juurde,

ja käsi neid öelda oma isandaile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Öelge oma isandaile nõnda:

Mina olen teinud maa, inimesed ja loomad, kes maa peal on, oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarre abil, ja ma annan need sellele, kes minu silmis õige on.

Ja nüüd annan ma kõik need maad oma sulase, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, ja ma annan temale ka metsloomad teda teenima.

Ja kõik rahvad peavad teenima teda ja tema poega ja pojapoega, kuni tuleb temagi aeg ja paljud rahvad ja suured kuningad sunnivad tedagi teenima.

Ja seda rahvast ja seda kuningriiki, kes tõrgub teenimast teda, Paabeli kuningat Nebukadnetsarit, ja kes ei anna oma kaela Paabeli kuninga ikke alla, seda rahvast ma nuhtlen mõõga ja nälja ja katkuga, ütleb Issand, kuni ma teen neile tema käe läbi lõpu.

Teie ärge kuulake oma prohveteid ja ennustajaid ning unenägusid, samuti mitte märkide seletajaid ja nõidu, kes teile räägivad ja ütlevad: Te ei hakka teenima Paabeli kuningat!

Sest nemad kuulutavad teile valet, selleks et teid eemaldada teie oma maalt, et mina peaksin teid ära tõukama, mistõttu te hukkute.

Aga selle rahva, kes viib oma kaela Paabeli kuninga ikke alla ja teenib teda, jätan ma tema oma maale, ütleb Issand, ja ta võib seda harida ning elada sel maal.

Ja Juuda kuningale Sidkijale rääkisin ma kõik needsamad sõnad, öeldes: Andke oma kaelad Paabeli kuninga ikke alla ja teenige teda ja tema rahvast, siis te jääte elama!

Miks peaksite surema, sina ja su rahvas, mõõga, nälja ja katku läbi, nõnda nagu Issand on tõotanud rahvale, kes ei taha teenida Paabeli kuningat?

Ja ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile räägivad ja ütlevad: „Te ei hakka teenima Paabeli kuningat!”, sest nad kuulutavad teile valet.

Sest mina ei ole neid läkitanud, ütleb Issand; ometi kuulutavad nad valet minu nimel, selleks et ma tõukaksin teid ära ja et te hukkuksite, teie ja need prohvetid, kes teile kuulutavad.

Ja preestritele ja kogu sellele rahvale ma rääkisin, öeldes: Nõnda ütleb Issand: Ärge kuulake oma prohvetite sõnu, kes teile kuulutavad, öeldes: „Vaata, Issanda koja riistad tuuakse nüüd varsti Paabelist tagasi”, sest nad kuulutavad teile valet!

Ärge kuulake neid, teenige Paabeli kuningat, siis te jääte elama! Miks peaks see linn saama varemeiks?

Kui nad siiski on prohvetid ja kui neil on Issanda sõna, siis nad palugu ometi vägede Issandat, et riistu, mis on jäänud Issanda kotta ja kuningakotta, ei viidaks Paabelisse!

Sest nõnda ütleb vägede Issand sammaste, vaskmere, aluste ja muude riistade kohta, mis on veel jäänud siia linna

ja mida Paabeli kuningas Nebukadnetsar ära ei võtnud, kui ta Jeruusalemmast viis Paabelisse vangi Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja kõik Juuda ja Jeruusalemma suurnikud,

sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, riistade kohta, mis on jäänud Issanda kotta ja Juuda kuningakotta ja Jeruusalemma:

Need viiakse Paabelisse ja need jäävad sinna selle päevani, kui ma tunnen muret nende pärast, ütleb Issand, ja toon need ära ning panen tagasi siia paika!”