Taavet ja Batseba
Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.

Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.

Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: „Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!”

Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.

Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: „Ma olen lapseootel.”

Siis Taavet läkitas Joabile sõna: „Saada hett Uurija minu juurde!” Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.

Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.

Ja Taavet ütles Uurijale: „Mine alla oma kotta ja pese jalgu!” Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.

Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.

Kui Taavetile teatati ja öeldi: „Uurija ei olegi läinud oma kotta”, siis Taavet küsis Uurijalt: „Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?”

Aga Uurija vastas Taavetile: „Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte.”

Ja Taavet ütles Uurijale: „Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!” Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.

Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.

Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.

Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: „Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!”

Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.

Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.

Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.

Ja ta käskis käskjalga, öeldes: „Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo

ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?

Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.”

Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.

Ja käskjalg ütles Taavetile: „Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.

Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.”

Siis Taavet ütles käskjalale: „Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!”

Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.

Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.

Naatan manitseb Taavetit
Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.

Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,

aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.

Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.”

Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!

Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!”

Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.

Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.

Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.

Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.

Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.

Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.”

Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.

Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!”

Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.

Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.

Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.

Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: „Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!”

Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: „Kas laps on surnud?” Ja need vastasid: „Surnud.”

Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.

Aga tema sulased ütlesid talle: „Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!”

Ja ta vastas: „Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?

Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.”

Saalomoni sünd
Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda

ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.

Taavet vallutab Rabba
Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.

Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: „Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.

Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!”

Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.

Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.

Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.

Taaveti rahvalugemise raske tagajärg
Aga Issanda viha süttis taas põlema Iisraeli vastu ja ta kihutas Taavetit nende vastu, öeldes: „Mine loe ära Iisrael ja Juuda!”

Siis ütles kuningas Joabile, sõjaväepealikule, kes oli tema juures: „Käi nüüd läbi kõik Iisraeli suguharud Daanist kuni Beer-Sebani, ja loe ära rahvas, et ma saaksin teada rahva arvu!”

Aga Joab ütles kuningale: „Issand, su Jumal, andku rahvale lisa sajakordselt enam, kui neid on, ja mu isand kuningas saagu seda näha oma silmaga! Aga miks mu isand kuningas peab seda vajalikuks?”

Kuid kuninga sõna Joabile ja väepealikuile jäi kindlaks, ja Joab ja väepealikud läksid kuninga eest Iisraeli rahvast lugema.

Nad läksid üle Jordani ja jäid leeri Aroeri, paremale poole linna, mis on keset orgu Gaadi ja Jaaseri suunas.

Siis tulid nad Gileadi ja alumisele Hodsimaale; seejärel tulid nad Daani, Jaani ja ringiga Siidoni juurde.

Siis tulid nad Tüürose kindlusesse ja kõigisse hiivlaste ja kaananlaste linnadesse ning läksid Juuda Lõunamaale Beer-Sebasse.

Ja nõnda käisid nad läbi kogu maa ning tulid Jeruusalemma üheksa kuu ja kahekümne päeva pärast.

Ja Joab andis äraloetud rahva arvu kuningale: Iisraelis oli kaheksasada tuhat vahvat meest, mõõgatõmbajat; ja Juuda mehi oli viissada tuhat meest.

Aga Taaveti südametunnistus vaevas teda pärast seda, kui ta oli rahva ära lugenud, ja Taavet ütles Issandale: „Seda tehes olen ma teinud suure patu. Aga nüüd, Issand, anna siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!”

Ja kui Taavet hommikul tõusis, oli Issanda sõna tulnud prohvet Gaadile, Taaveti nägijale; ta oli öelnud:

„Mine ja ütle Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali enesele neist üks, mis ma sinule peaksin tegema!”

Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: „Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!”

Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!”

Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest.

Aga kui ingel sirutas oma käe Jeruusalemma kohale, et seda hävitada, siis kahetses Issand seda kurja ja ütles inglile, kes tegi rahva hulgas hävitustööd: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel oli siis jebuuslase Arauna rehealuse juures.

Ja Taavet kõneles Issandaga, nähes inglit rahvast maha löövat, ja ütles: „Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu!”

Taavet toob ohvri
Ja Gaad tuli Taaveti juurde selsamal päeval ning ütles temale: „Mine ja püstita Issandale altar jebuuslase Arauna rehealuse paika!”

Ja Taavet läks Gaadi sõna peale, nagu Issand oli käskinud.

Ja kui Arauna välja vaatas ja nägi kuningat ja tema sulaseid tulevat tema juurde, siis läks Arauna välja, kummardas kuninga ees ja heitis silmili maha.

Ja Arauna küsis: „Mispärast mu isand kuningas tuleb oma sulase juurde?” Ja Taavet vastas: „Et osta sinult rehealust ja ehitada Issandale altarit, et nuhtlus võetaks rahva pealt.”

Ja Arauna ütles Taavetile: „Võtku ja ohverdagu mu isand kuningas, nagu ta silmis hea on! Näe, siin on veised põletusohvriks, pahmareed ja veiste ikked puudeks.

Selle kõik, kuningas, annetab Arauna kuningale.” Ja Arauna ütles kuningale: „Issand, su Jumal, olgu sulle armuline!”

Aga kuningas ütles Araunale: „Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult täie hinna eest. Ma ei taha ohverdada Issandale, oma Jumalale, põletusohvreid, mis ilma on saadud!” Ja Taavet ostis rehealuse ja veised viiekümne hõbeseekli eest.

Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid. Ja Issand kuulis maa palvet ning Iisraelilt võeti nuhtlus.