Makkaablaste raamat 2, Глава 9

Antiohhos Epifanese surm
Selsamal ajal sündis, et Antiohhos pidi Pärsia aladelt korrapäratult tagasi tõmbuma.

Sest ta oli tunginud Persepolise-nimelisse linna, tahtes templit riisuda ja linna enesele allutada. See oli põhjuseks, et ründav sõjariistus rahvahulk ajas ta põgenema. Nõnda siis juhtus, et Antiohhos aeti linna elanike poolt põgenema ja ta pidi häbiga tagasi tulema.

Kui ta Ekbatana juures oli, siis sai ta teada, mis Nikanoriga ja Timoteose sõjaväega oli juhtunud.

Selle peale vihastades mõtles ta juutidele kätte tasuda sedagi kurja, mida olid teinud need, kes olid ta põgenema ajanud. Seepärast käskis ta vankrijuhti peatamata kihutada ja teekonda jätkata, ehkki taeva otsus oli juba tema kannul. Sest ta oli hoobeldes ütelnud: „Kui jõuan Jeruusalemma, siis ma teen selle juutide matusepaigaks!”

Aga Issand, Iisraeli Jumal, kes kõike näeb, lõi teda ravimatu ja nähtamatu haigusega. Vaevalt oli ta oma hooplemise lõpetanud, kui teda valdas vaigistamatu valu sisikonnas ja lõikav seespidine vaev,

mis oli ka täiesti õiglane, sest ta oli teiste sisikondi paljude senikuulmatute kannatustega piinanud.

Aga tema ei jätnud hooplemist, vaid oli veelgi täis suurelisust. Tuld pursates vihast juutide vastu käskis ta sõitu kiirendada. Siis aga juhtus, et ta kukkus välja kiiresti kihutavast vankrist ja raskel kukkumisel murdusid kõik tema ihuliikmed.

Tema, kes äsja üleinimliku hooplemisega uskus võivat käsutada merelaineid ja kes tahtis kõrgeid mägesid kaaluga kaaluda, lamas nüüd maa peal ja teda tuli kanderaamiga ära kanda kui kõigile nähtavat tõendit Jumala vägevusest.

Nõnda siginesid ka ussikesed selle nurjatu ihus ja kui ta veel elus oli, pudenes ta ihu piinades ja valudes, ning kogu leeri tülgastas tema mädaneva ihu lehk.

Teda, kes pisut varem oli arvanud, et ta võib puudutada taevatähti, ei suutnud nüüd ükski kanda talumatult vänge leha pärast.

Nüüd viimaks täiesti murtuna hakkas ta oma suurelisust talitsema ja õigele arusaamisele jõudma Jumala vitsa mõjul, kui valud iga silmapilk suurenesid.

Kui ta ise oma lehka enam ei suutnud taluda, siis ta ütles: „On õige alistuda Jumalale ja surelikuna ennast mitte pidada Jumalaga sarnaseks.”

Nüüd andis see kurjategija tõotuse Issandale, kes ei tahtnud enam tema peale halastada.

Ta ütles, et tahab kuulutada vabaks püha linna, kuhu ta oli rutanud, et seda maatasa teha ja muuta matusepaigaks.

Juute aga, keda ta ei arvanud matust väärt olevat, vaid kes koos lastega pidi visatama roaks röövlindudele ja metsloomadele, neid kõiki tahtis ta teha samaväärseiks ateenlastega.

Ja varem rüüstatud püha templi lubas ta ehtida kõige ilusamate andidega, kõik pühad riistad mitmekordselt asendada ja ohvrikulud oma tuludest tasuda.

Sellele lisaks lubas ta ka ise juudiks hakata ja minna igasse asustatud paika kuulutama Jumala vägevust.

Antiohhose kiri juutidele
Kuna aga valud sugugi ei lakanud, sest teda oli tabanud Jumala õiglane kohus, siis ta lootuse kaotanuna kirjutas juutidele alljärgneva palvekirjataolise kirja, mis kõlab nõnda:

„Antiohhos, kuningas ja väepealik, soovib tublidele juutidele, oma kodanikele, palju rõõmu, tervist ja head käekäiku!

Olge terved, teie ja teie lapsed, ja teie asjad edenegu meelepäraselt! Mina panen oma lootuse taeva peale

ja meenutan armastusega teie austust ning heatahtlikkust! Kui ma Pärsia-aladelt tagasi tulles raskesti haigestusin, siis ma pidasin tarvilikuks hoolt kanda, et kõigil oleks omavahel rahu.

Iseenese pärast ma ei kahtle, vaid mul on kindel lootus haigusest terveks saada.

Aga kui ma järele mõtlen, nimetas ka minu isa enesele järeltulija siis, kui ta oli sõjakäigul ülemistele aladele,

et siis, kui juhtub midagi ootamatut või tuleb teade mõnest pahandusest, kodusolijad ei muutuks rahutuks, vaid teaksid, kuidas riigiasjad on.

Kui ma sellele lisaks veel mõtlen, kuidas lähikonna vürstid ja kuningriigi naabrid varitsevad sobivat hetke ja ootavad, mis juhtub, siis olen ma määranud kuningaks oma poja Antiohhose. Tema hooleks ma olengi sageli enamiku teist usaldanud, minnes ise ülemistele aladele. Temale olen ma ka juuresoleva kirja kirjutanud.

Ma manitsen ja palun teid nüüd meeles pidada neid heategusid rahvale ja üksikuile, ja et te kõik säilitaksite oma heatahtlikkuse minu ja mu poja vastu.

Sest ma olen veendunud, et ta minu eeskujul kohtleb teid mõistlikult ja sõbralikult.”

Nõnda siis see mõrtsukas ja teotaja, kannatades kõige hullemat samavõrd, nagu ta ise oli teisi kohelnud, lõpetas oma elu võõramaa mäestikus kohutava surmaga.

Tema laiba mattis Filippos, tema kasuvend. Aga kartes Antiohhose poega, siirdus ta Egiptusesse, Ptolemaios Filomeetori juurde.