Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 2 » гл.6

Makkaablaste raamat 2, Глава 6

Толкования

Толкования главы

6:1

6:2

6:3

6:4

6:5

6:6

6:7

6:8

6:9

6:10

6:11

6:12

см.:3Езд.16:20;

6:13

см.:Евр.12:6-8;

6:14

6:15

6:16

6:17

6:18

см.:Лев.11:7;2Мак.7:1;

6:19

6:20

6:21

6:22

6:23

6:24

6:25

6:26

6:27

6:28

6:29

6:30

6:31

Эстонский

Языки

Paganlikke kombeid sunnitakse peale
Mitte kaua pärast seda läkitas kuningas ühe vana ateenlase, et ta sunniks juute loobuma vanemate Seadusest ja et nad ei elaks Jumala seaduste järgi.

Jeruusalemma tempel pidi rüvetatama ja seda tuli hakata nimetama Olümpose Zeusi nimega, ning Gerisimis olevat templit Külalislahke Zeusi nimega, selle paiga elanikke iseloomustavalt.

Kurjuse pealetung oli raske ja vaevarikas kõigile.

Sest paganad täitsid templi kõlvatuste ja prassimistega, lõbutsesid hooradega ja aelesid naistega pühades eesõuedes, ja tõid sinna sisse ka muud, mis ei ole sünnis.

Altar täideti lubamatute, Seaduses keelatud ohvritega.

Ei olnud enam hingamispäeva pidamist ega isade pidupäevade pühitsemist, ei tohtinud üldse ennast juudiks tunnistada.

Aga neid viidi karmi sundusega ohvrisöömaajale igakuusel kuninga sünnipäeval. Kui tuli Dionüüsose pidu, siis pidid nad luuderohuga ehitult osa võtma rongkäigust Dionüüsose auks.

Ptolemaiose poolehoidjate nõudel saadeti käsk naabruses olevaile kreeka linnadele, et nad juute kohtleksid selsamal viisil ja sunniksid neid ohvrisöömaajale,

aga surmaksid need, kes ei taha kreeka kombeid omaks võtta. Jah, nüüd võis näha seda õnnetust, mis oli tulemas.

Nii toodi kaks naist, kes olid oma pojad ümber lõiganud: lapsukesed poodi nende rindade külge ja neid veeti avalikult läbi linna ning heideti siis müürilt alla.

Teised aga, kes olid rutanud lähedal olevaisse koobastesse salaja pühitsema seitsmendat päeva, reedeti Filipposele, ja nad põletati üheskoos, sest austusest selle päeva väärikuse vastu ei pidanud nad õigeks end kaitsta.

Kannatuste sügavam mõte
Seepärast ma manitsen neid, kes selle raamatu kätte võtavad, mitte araks minema selle õnnetuse pärast, vaid saadagu aru, et nuhtlused ei ole hukatuseks, vaid on meie rahvale kasvatuseks.

Suure armu märk on ka see, et jumalakartmatuid ei jäeta rahule kauaks, vaid nad langevad peagi karistuse alla.

Tema, kes valitseb, mõistab kohut meile erinevalt teistest rahvastest, kelle karistamisega ootab ta oma pikameelsuses, kuni nende pattude mõõt on täis saanud.

Sest tema ei taha, et meie patud kasvaksid viimase piirini ja et ta alles siis meile kohut mõistaks.

Sellepärast ei võta ta meilt iialgi oma halastust, ja kuigi ta meid õnnetustega karistab, ei jäta ta oma rahvast maha.

See olgu öeldud meile manitsuseks. Nüüd, pärast lühikest kõrvalepõiget, tuleme tagasi jutustuse juurde.

Eleasar sureb veretunnistajana
Eleasarit, ühte tähtsamaist kirjatundjaist, juba elatanud ja väga auväärse olekuga meest, sunniti avama suu ja sööma sealiha.

Tema aga tahtis pigem auga surra kui häbiga elada ja läks vabatahtlikult piinapingile,

olles enne liha välja sülitanud, nõnda nagu tuleb käituda kõigil, kes kindlalt hoiduvad maitsmast keelatut, isegi kui eluarmastus käsiks teha teisiti.

Aga need, kes olid pandud valvama Seaduse-vastast ohvrisöömaaega, tundsid meest juba vanast ajast, viisid ta kõrvale ja andsid temale nõu lasta tuua liha, mida ta tohtis süüa ja mida ta ise valmistaks, seejuures teeseldes, et ta sööb kuninga poolt kästud ohvriliha.

Nõnda tehes pääseks ta surmast ja nende vana sõpruse tõttu saaks inimliku kohtlemise osaliseks.

Tema tegi siiski hea otsuse, väärika oma elueale ja aastate rohkusele, auga halliks läinud juustele ja vooruslikule eluviisile noorusest alates, ning veelgi rohkem - püha ja Jumala antud seaduse pärast, ja ta kuulutas otsekohe üteldes, et teda saadetagu surma:

„Meie elueale ei ole ju sünnis silmakirjatseda, et paljud nooremad ei arvaks: üheksakümneaastane Eleasar on läinud paganausku!

Minu teesklemine ja võimalus elada veel üürikest aega eksitaks neid, ja mina tõmbaksin jõleda teo ning häbi oma vana ea peale.

Sest kuigi ma praegu võiksin pääseda inimeste kättemaksust, ei saaks ma ometi põgeneda Kõigeväelise käest ei elavana ega surnuna.

Seepärast tahan ma nüüd mehiselt elust lahkuda ja ennast näidata kõrge eluea väärilisena,

jättes noortele õilsa eeskuju, kuidas julgelt ja vapralt minna heasse surma auväärse ja püha Seaduse pärast.” Seda ütelnud, läks ta otsekohe piinapingile.

Aga nüüd muutus tema äraviijate olek öeldud sõnade pärast äsjasest heatahtlikkusest vaenulikkuseks, kuna nad pidasid seda hullumeelsuseks.

Kui ta siis hoopide all oli hinge heitmas, ohkas ta ja ütles: „Issandal, kellel on püha tarkus, on teada, et mina, kuigi oleksin võinud pääseda surmast, kannatan nüüd hirmsaid valusid ihus, kui mind piitsutatakse, aga oma hinges ma talun seda hea meelega, sest ma kardan Jumalat.”

Ja nõnda ta suri, jättes oma surmaga mitte ainult noortele, vaid ka rahva enamikule õilsa eeskuju ja mehisuse mälestuse.