Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 2 » гл.4

Makkaablaste raamat 2, Глава 4

Толкования

Толкования главы

4:1

4:2

4:3

4:4

4:5

4:6

4:7

4:8

4:9

4:10

4:11

4:12

4:13

4:14

4:15

4:16

4:17

4:18

4:19

4:20

4:21

4:22

4:23

4:24

4:25

4:26

4:27

4:28

4:29

4:30

4:31

4:32

4:33

4:34

4:35

4:36

4:37

4:38

4:39

4:40

4:41

4:42

4:43

4:44

4:45

4:46

4:47

4:48

4:49

4:50

Эстонский

Языки

Riid ülempreestriameti pärast
Aga eespool nimetatud Siimon, kes oli saanud varanduse ja isamaa reeturiks, laimas Oniast, nagu oleks tema ise Heliodoorosele kallale tunginud ja selle õnnetuse põhjustanud.

Tema julges nimetada riigivastaseks linna heategijat, oma kaasmaalaste eest hoolitsejat ja Seaduse innukat kaitsjat.

Aga kui vihavaen läks nõnda suureks, et üks Siimoni poolehoidjaist teostas tapmisi,

ja kui Onias mõistis selle riiu kahjulikkust ning et Apolloonios, Menesteose poeg, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitseja, Siimoni kurjust ka üha õhutas,

siis ta läks kuninga juurde mitte oma kaasmaalasi süüdistama, vaid et kasu tuua kogu rahvale, niihästi üldsusele kui üksikule.

Sest ta nägi, et ilma kuninga hoolitsuseta on selles olukorras võimatu rahu saada ja et Siimoni meeletus ei lõpe.

Jaason saab ülempreestriks
Aga kui Seleukos oli surnud ja Antiohhos, lisanimega Epifanes, oli saanud kuningaks, kavaldas Jaason, Oniase vend, ülempreestriameti enesele,

lubades läbirääkimisel kuningale kolmsada kuuskümmend talenti hõbedat ja muudest tuludest kaheksakümmend talenti.

Neile lisaks tõotas ta kirjalikult veel sada viiskümmend talenti, kui teda lubatakse omal kulul ehitada maadluskool ja harjutusväljak noortele meestele ja kui ta Jeruusalemma elanikke saab kirjutada Antiookia kodanikeks.

Aga kui kuningas oli nõusoleku andnud ja Jaason oli saanud ülempreestriameti, siis ta hakkas otsekohe õpetama oma kaasmaalastele kreeklaste kombeid.

Ta tühistas juutidele antud kuninglikud vabadused, mis olid saadud Johannese vahendusel, kes oli selle Eupolemose isa, kes oli läkitatud sõlmima sõprust ja lepingut roomlastega. Kaotades seadusepärased korraldused, seadis ta sisse uusi seadusevastaseid kombeid.

Sest sihikindlalt ehitas ta otse kindluse jalamile maadluskooli ja sundis tublimaid noormehi kandma kreeklaste võistluskiivrit.

Sel viisil võtsid võimust kreekapärasus ning muulaste kombed jumalakartmatu ja ülempreestriks kõlbmatu Jaasoni ääretu jultumuse tõttu,

nõnda et preestrid enam ei hoolinud altariteenistusest, vaid põlgasid templit ja unustasid ohvrid, rutates harjutusväljakule osa võtma lubamatust võistlusest, niipea kui kutsuti ketast heitma.

Seda, mida isad olid austanud, ei pannud nad millekski, aga kreeka toredusi pidasid nad väga auväärseks.

Sellepärast sattusid nad raskesse olukorda: need, kelle eluviise nad matkisid ja kelle sarnased nad tahtsid kõigiti olla, said nende vaenlasteks ja nuhtlejaiks.

Sest jumalike seaduste vastu patustamine ei ole kergelt võetav. Järeltulev aeg näitab seda.

Kui siis Tüüroses peeti võistlusi, mis toimusid igal viiendal aastal kuninga juuresolekul,

läkitas see riivatu Jaason Jeruusalemmast pealtvaatajaid, kes olid antiooklasteks saanud, et nad viiksid kolmsada drahmi hõbedat ohvriks Heraklesele. Viijad aga nõudsid, et raha ei kasutataks ohvriks, sest see pole sünnis, vaid määrataks mõneks muuks otstarbeks.

Raha oli küll saatja poolt määratud ohvriks Heraklesele, ent viijate soovil kasutati seda sõjalaevade varustamiseks.

Antiohhos Epifanest tervitatakse Jeruusalemmas
Aga kui Apolloonios, Menesteose poeg, kuningas Filomeetori troonimise puhul oli läkitatud Egiptusesse, ja Antiohhos kuulda sai, et Filomeetor oli tema valitsuse vastu muutunud vaenulikuks, siis ta tundis muret oma julgeoleku pärast. Sel põhjusel läks ta Joppesse ja tuli sealt Jeruusalemma.

Jaason ja linn võtsid teda suurejooneliselt vastu, kui ta sisse tuli tõrvikute ja rõõmuhõisete saatel. Seejärel lõi ta oma leeri üles Foiniikias.

Menelaos saab ülempreestriks
Aga kolm aastat hiljem läkitas Jaason Menelaose, varem nimetatud Siimoni venna, kuningale raha viima ja lõpetama mõningaid asjaajamises hädavajalikke toiminguid.

Tema aga, kuningaga kokku saades ja teda ülistades ning esinedes mõjuvõimsa mehena, sai enesele ülempreestriameti, pakkudes kolmsada talenti hõbedat rohkem kui Jaason.

Ja olles saanud kuningliku volituse, läks ta koju. Ent tal ei olnud kaasa tuua ülempreestriameti väärikust, küll aga oli tal valju hirmuvalitseja viha ja metslooma julmus.

Nõnda siis kõrvaldati Jaason, kes ise oli oma venna salakavalalt kõrvaldanud, salakavalalt ühe teise poolt, ja aeti põgenikuna ammonlaste maale.

Menelaos sai küll kätte võimu, aga kuningale lubatud raha ta ei andnud üle,

ehkki kindluse pealik Soostratos seda nõudis, sest sissenõudmine oli tema ülesanne. Sellepärast kutsuti mõlemad kuninga ette.

Menelaos jättis enese asemele ülempreestriametisse oma venna Lüsimahhose, Soostratos aga Kratese, küproslaste pealiku.

Onias tapetakse
Aga kui see nõnda oli korraldatud, siis sündis, et tarsoslased ja malloslased hakkasid mässama, sellepärast et nad olid antud kingituseks Antiohhisele, kuninga liignaisele.

Kuningas ruttas nüüd kiiresti neid olukordi lahendama, jättes enese asemele Andronikose, ühe aukandjaist.

Menelaos arvas aga nüüd õige aja tulnud olevat ja kõrvaldas templist mõned kuldriistad ning kinkis need Andronikosele. Osa müüs ta Tüürosesse ja ümberkaudsetesse linnadesse.

Kui Onias sellest kindla teate sai, siis ta sõitles teda kõvasti oma varjupaigast, Antiookia lähedasest Dafnest, kuhu ta oli läinud.

Menelaos kutsus seepärast Andronikose erajutule ja nõudis temalt, et ta tapaks Oniase. Andronikos läkski Oniase juurde. Siis, olles pettusega mõjutatud, andis ta vande all oma parema käe ja meelitas Oniase, olgugi et too kahtles, varjupaigast välja tulema ja tappis ta õigusevastaselt otsekohe.

Sellepärast olid mitte ainult juudid, vaid ka paljud muud rahvad vapustatud ja vihased mehe ülekohtuse tapmise pärast.

Kui siis kuningas Kiliikia maakondadest tagasi tuli, kaebasid linnas asuvad juudid, et Onias on süütult tapetud. Kreeklasedki põlastasid seda kuritööd.

Antiohhos jäi nüüd üpris kurvaks, ta tundis kaasa ning nuttis, sest kadunu oli olnud aus ja väga kohusetundlik.

Tema viha süttis põlema ja ta laskis otsekohe Andronikoselt purpurmantli ära võtta, tema riided lõhki käristada ja viia ta läbi kogu linna paika, kus ta Oniase vastu oli patustanud. Seal laskis ta hukata veretöö kordasaatja, kellele Issand nõnda teenitud karistusega tasus.

Lüsimahhos hukkub puhkenud mässus
Aga kui Lüsimahhos Menelaose nõusolekul oli linnas toime pannud mitmeid templi rüüstamisi ja kuuldus sellest levis väljaspoole linna, siis kogunes hulk rahvast Lüsimahhose vastu, kuna juba palju kuldriistu oli laiali kantud.

Aga kui väga vihased rahvahulgad hakkasid liikuma, siis Lüsimahhos relvastas ligi kolm tuhat meest ja hakkas ise vägivalda tarvitama. Juhiks oli keegi Auranos, eluaastailt edenenu, aga meeletuseski mitte mahajäänu.

Kui nüüd Lüsimahhose pealetungi märgati, siis haarasid inimesed kiiresti kes kive, kes jämedaid kaikaid, kes jälle käepärast olevat tuhka, ja paiskasid kõike segamini Lüsimahhose meeste peale,

millega nad paljusid haavasid, mõningad maha lõid ja kõik põgenema ajasid. Templirüüstaja enese surmasid nad varakambri juures.

Menelaos vabastatakse raha eest
Nende asjaolude pärast tõsteti süüdistus Menelaose vastu.

Kui siis kuningas Tüürosesse tuli, esitasid kaebuse temale kolm meest, kes vanematekogu poolt olid läkitatud.

Aga kui Menelaos oli juba kaotajaks jäämas, siis ta lubas palju raha Ptolemaiosele, Dorümenese pojale, et see mõjutaks kuningat.

Ptolemaios võttis siis kuninga kaasa sammaskäiku värsket õhku hingama ja tulemuseks oligi meelemuutus.

Nõnda mõistis kuningas süüdistustest vabaks Menelaose, kogu selle kuriteo põhjustaja, aga need õnnetud kaebajad, kes sküütidegi ees kõneldes oleksid kui süütud vabaks saanud, mõistis ta surma.

Otsekohe pidid siis ebaõiglast karistust kandma ka need, kes linna ja rahva ning pühade riistade kaitseks olid välja astunud.

Sel põhjusel annetasid ka ülekohut vihkavad tüüroslased heldelt nende matmiseks.

Menelaos jäi aga ametisse edasi võimulolijate ahnuse tõttu, muutudes üha kurjemaks ja oma kaasmaalastele väga hädaohtlikuks.