Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 2 » гл.15

Makkaablaste raamat 2, Глава 15

Толкования

Толкования главы

15:1

15:2

15:3

15:4

15:5

15:6

15:7

15:8

15:9

15:10

15:11

15:12

15:13

15:14

15:15

15:16

15:17

15:18

15:19

15:20

15:21

15:22

см.:2Мак.8:19;

15:23

15:24

15:25

15:26

15:27

15:28

15:29

15:30

15:31

15:32

15:33

15:34

15:35

15:36

15:37

15:38

15:39

Эстонский

Языки

Nikanori ülbus
Aga kui Nikanor teada sai, et Juudas ja tema mehed on Samaaria paikades, siis ta otsustas neid rünnata hingamispäeval kui kõige ohutumal ajal.

Siis ütlesid need juudid, kes häda sunnil temaga kaasas käisid: „Ära hukka neid metsikult ja toorelt, vaid austa päeva, mis Kõikenägeva poolt on algusest peale valitud ja pühitsetud!”

Aga see peapatune küsis: „Kas on taevas valitseja, kes on käskinud hingamispäeva pühitseda?”

Kui nad kostsid: „Elav Issand ise, kes taevas valitseb, on käskinud austada seitsmendat päeva”,

siis ütles teine: „Ja mina olen valitseja maa peal, kes käsib sõjariistad kätte võtta ja kuninga nõudeid täita!” Aga temal ei läinud siiski mitte korda nurjatut nõu täide viia.

Ent Nikanor, kes ülbelt kõigis asjus suurustas, oli tahtnud püstitada avaliku mälestusmärgi pärast võitu Juuda ja tema meeste üle.

Juuda manitsus ja unenägu
Makkabi lootis aga järelejätmatult kindla lootusega Issandalt abi saada.

Ta manitses oma mehi, et nad ei kardaks paganate rünnakut, vaid meenutaksid varem taevast saadud abi ja nüüdki ootaksid võitu, mille Kõigeväeline neile annab.

Ta trööstis neid Seaduse ja prohvetite sõnadega ning tuletas neile meelde võitlusi, mida nad olid pidanud, tehes nad nõnda julgemaks.

Ja olles neis äratanud vaimustuse, andis ta käsud, ühtlasi neile näidates paganate ebaustavust ja vandemurdmist.

Kui ta siis igaüht neist oli varustanud mitte niivõrd kindlustundega, mida annavad kilbid ja odad, kuivõrd selle julgustusega, mida annavad mehised sõnad, jutustas ta kõikide rõõmuks väga usutava unenäo.

Tema unenägu oli niisugune: „Endine ülempreester Onias, kes oli hea ja vaga mees, käitumises tagasihoidlik, iseloomult sõbralik, kõnes väärikas ja kes lapsepõlvest alates oli hoolega õppinud kõike, mida peetakse vooruseks - tema oli palvetanud, käed välja sirutatud, kogu juutide koguduse eest.

Siis oli selsamal viisil ilmunud üks mees, kelle hallid juuksed äratasid aukartust ja kelle ümber oli imepärane ja üllas väärikus.

Ja Onias oli hakanud kõnelema, üteldes: „See on Jeremija, Jumala prohvet, kes armastab vendi ja palvetab palju rahva ja püha linna eest.”

Siis oli Jeremija sirutanud parema käe, oli andnud Juudale kuldmõõga ja oli seda andes ütelnud nõnda:

„Võta see püha mõõk kingitusena Jumalalt, sellega sa hävitad vastased!”

Ettevalmistused võitluseks
Kui nad nüüd olid saanud julgustust Juuda võrratuist sõnadest, mis olid kohased vaprust õhutama ja noorte meeste meeli mehiseks muutma, otsustasid nad mitte leeri jääda, vaid vapralt peale tungida ja mehiselt võidelda, et asjas lahendust tuua, sest linn, pühadused ja tempel olid hädaohus.

Sest nad olid vähem mures naiste ja laste, vendade ja sugulaste pärast, suurem ja tähtsam oli kartus pühitsetud templi pärast.

Aga ka neil, kes olid linna jäänud, ei olnud vähe muret, sest nad tundsid hirmu tapluse pärast, mis sündis lageda taeva all.

Kui nüüd kõik juba ootasid saabuvat lahendust, kui vaenlased olid juba lähenenud ja nende sõjavägi oli võitlusvalmis, kui elevandid olid paigutatud sobivasse kohta ja ratsavägi oli korraldatud tiibadele,

siis Makkabi, nähes väehulkade tulekut, mitmesugust relvastust ja elevantide metsikust, sirutas käed taeva poole ja hüüdis appi Issandat, imetegijat, sest ta teadis, et võitu ei saada sõjariistadega, vaid et Jumal annab selle neile, keda ta peab vääriliseks.

Ja palvetades ütles ta nõnda: „Sina, Issand, läkitasid Juuda kuninga Hiskija ajal oma ingli, kes Sanheribi leeris hukkas sada kaheksakümmend viis tuhat meest.

Läkita nüüd, taevaste Valitseja, hea ingel meie ette, hirmuks ja kartuseks vaenlastele!

Sinu vägev käsivars löögu ehmatusega neid, kes pilgates tulevad sinu püha rahva vastu!” Sellega ta lõpetas.

Nikanori kaotus ja surm
Nikanor ja tema mehed tungisid siis peale pasunate ja võitluslaulude saatel,

Juudas ja tema mehed aga taplesid vaenlastega appi hüüdes ja palvetades.

Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega paludes Jumalat, lõid maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga rõõmsad, et Jumal oli ennast ilmutanud.

Kui võitlus oli lõppenud ja nad rõõmsalt tagasi tulid, tundsid nad ära Nikanori, kes oli langenud täies relvastuses.

Siis puhkes suur kisa ja kära ja nad kiitsid Issandat oma vanemate keeles.

Juudas, kes kogu ihu ja hingega oli esireas võidelnud oma kaasmaalaste eest ja oli ustavalt säilitanud noorusarmastuse oma sugurahva vastu, käskis maha raiuda Nikanori pea ja käe koos käsivarrega ning viia need Jeruusalemma.

Ja kui ta ise oli saabunud sinna, siis ta kutsus kokku oma suguvennad, seadis preestrid altari ette ning laskis kutsuda ka need, kes olid kindluses.

Ta näitas neile nurjatu Nikanori pead ja teotaja kätt, mille too oli hoobeldes sirutanud Kõigeväelise püha eluaseme vastu.

Ta laskis ära lõigata ka jumalakartmatu Nikanori keele ning käskis selle anda tükkhaaval lindudele, teised meeletuse kättemaksu märgid aga templi ette üles riputada.

Ja kõik tänasid taeva poole vaadates Issandat, kes oli ennast ilmutanud, ja ütlesid: „Kiidetud olgu see, kes oma püha paiga on hoidnud rüvetamata!”

Juudas käskis aga Nikanori maharaiutud pea kindluse ette üles riputada, kõigile nähtavaks ja paistvaks märgiks Issanda abist.

Nad kõik otsustasid üksmeelselt, et see päev ei tohi mitte kuidagi jääda unustussse, vaid et seda tuleb pühitseda kaheteistkümnenda kuu, süüriakeelse nimetusega adarikuu, kolmeteistkümnendal päeval, päeval enne Mordokai päeva.

Jutustaja lõppsõna
Kuna nüüd Nikanori lugu nõnda on lõppenud, ja kuna heebrealased neist aegadest peale on pidanud linna oma valduses, siis minagi lõpetan oma jutustuse siin.

Kui see hästi ja osavalt on kokku võetud, siis seda ma olen tahtnud. Kui see aga halvasti või keskpäraselt on kokku võetud, siis seda ma olen suutnud.

Sest nõnda nagu on vastumeelt juua ainult veini, nõnda on lugu ka veega. Aga veega segatud vein on maitsev ja meeldiv juua. Nõnda ka sobivalt kokku võetud jutustus võiks olla armas nende kõrvadele, kelle kätte see raamat jõuab. Ja sellega ma lõpetan.