Скрыть

Makkaablaste raamat 2, Глава 12

12:1
12:2
12:3
12:4
12:5
12:6
12:7
12:8
12:9
12:10
12:11
12:12
12:13
12:14
12:16
12:17
12:18
12:19
12:20
12:21
12:22
12:23
12:24
12:25
12:26
12:28
12:29
12:30
12:31
12:32
12:33
12:34
12:35
12:36
12:37
12:38
12:39
12:41
12:42
12:43
12:44
12:45
Vahejuhtumid Joppes ja Jamnias
Kui see kokkulepe oli tehtud, siis läks Lüüsias kuninga juurde, aga juudid hakkasid jälle põllutööd tegema.
Ent mõned pealikud, kes olid neis paigus, Timoteos ja Apolloonios, Gennaiose poeg, nõndasamuti Hieronümos ja Demofoon, ja neile lisaks Nikanor, Küprose pealik, ei lasknud neid rahus olla ega vaikselt elada.
Ja Joppe elanikud tegid selle suure kuritöö: nad kutsusid endi juures elavaid juute koos naiste ja lastega astuma paatidesse, mis neil olid valmis seatud, otsekui ei olekski neil vaenu nende vastu,
vaid nagu sünniks see linna üldise otsuse kohaselt. Kui nemad siis kutse vastu võtsid, soovides olla sõbralikud, ja neil kahtlust ei olnud, viidi nad merele ja uputati, vähemalt kakssada hinge.
Aga kui Juudas teada sai, missugune julm tegu tema sugurahva vastu oli tehtud, siis ta rääkis sellest ka meestele, kes tema juures olid,
ja hüüdes appi Jumalat, õiglast kohtumõistjat, läks ta oma vendade mõrtsukate vastu. Ta süütas öösel sadama ja põletas laevad ning tappis need, kes sinna olid põgenenud.
Kuna linn oli suletud, siis läks ta ära, kavatsusega tulla tagasi ja hävitada kõik Joppe elanikud sootuks.
Aga teada saanud, et ka Jamnia elanikud tahtsid selsamal viisil talitada seal elavate juutidega,
ründas ta öösel jamnialasi ning süütas põlema sadama koos laevastikuga, nõnda et tulekuma paistis Jeruusalemmani, kuigi kaugus oli kakssada nelikümmend staadioni.
Sõjakäik Gileadi
Aga kui nad sealt olid jõudnud üheksa staadioni kaugusele, olles teel Timoteose vastu, ründasid neid araablased, vähemalt viis tuhat jalameest ja viissada ratsanikku.
Sündis äge taplus, milles Juudas ja tema mehed said Jumala abiga võidu. Rändrahva mehed said aga lüüa ja palusid, et Juudas teeks nendega rahu, lubades anda kariloomi ja muiski asjus temale kasulikud olla.
Kuna Juudaski arvas, et nad tõepoolest võiksid paljudes asjades kasulikud olla, siis oli ta nõus nendega rahu pidama. Ja kui parem käsi oli antud, lahkusid need oma telkidesse.
Tema ründas ka üht Kaspini-nimelist linna, mis oli vallidega kindlustatud ja müüridega ümbritsetud, ja kus elasid igasugu paganarahvad.
Seesolijad lootsid aga müüride tugevuse ja toiduvarude peale ning olid häbematud Juuda ja tema meeste vastu, pilgates ja teotades neid ning rääkides, mis ei ole sünnis.
Siis Juudas ja tema mehed hüüdsid appi maailma suurt Valitsejat, kes Joosua ajal müürimurdjateta ja piiramisseadmeteta purustas Jeeriko müürid. Seejärel tormasid nad otsekui lõvid müüride peale.
Kui nad siis Jumala tahtel olid linna vallutanud, panid nad toime kirjeldamatud tapatalgud, nõnda et lähedal olev järv, kaks staadioni lai, näis olevat täis sinna voolanud verd.
Taplus Harakises
Sealt minnes läksid nad edasi seitsesada viiskümmend staadioni ja jõudsid Harakisesse nende juutide juurde, keda hüütakse toobilasteks.
Aga Timoteost nad sellest piirkonnast kätte ei saanud, sest ta oli sealt tühjalt ära läinud, jätnud aga kindlasse paika väga tugeva linnaväe.
Siis aga Dositeos ja Soosipatros, Makkabi meeste pealikud, läksid ja hukkasid need, kes Timoteose poolt olid kindlusesse jäetud, rohkem kui kümme tuhat meest.
Makkabi jaotas oma sõjaväe osadeks ning määras neile väeosadele pealikud. Siis ta ründas Timoteost, kellel oli kaksteist tuhat jalameest ja kaks tuhat viissada ratsanikku.
Kui Timoteos Juuda tulekust teada sai, siis ta saatis varem ära naised ja lapsed ning kogu muu varustuse Karnioni-nimelisse paika, sest see paik oli raskesti piiratav ja raskesti ligipääsetav paljude kitsaste teede tõttu.
Aga kui Juuda esimene väeosa tuli nähtavale, valdas nende vaenlasi hirm ja kartus Kõikenägija ilmutuse pärast. Nad tormasid põgenema, joostes üks sinna ja teine tänna, nõnda et sageli omad neid haavasid ja neid omade mõõgateradega läbi torkasid.
Juudas ajas aga neid taga eriti hoogsalt ja pistis surnuks nood nurjatud, hukates ligi kolmkümmend tuhat meest.
Timoteos ise langes aga Dositeose ja Soosipatrose meeste kätte. Ta palus siis mitmesuguste ettekäänetega, et teda vigastamatult vabaks lastaks, sest tema võimuses olevat paljude vanemad ja vennad, ja neid ei säästeta, kui temaga midagi juhtub.
Kui ta siis paljude tagatistega oli andnud lubaduse need tervena tagasi saata, lasksid nad tema lahti, et oma vendi päästa.
Juudas läks aga Karnioni ja Atargatise templisse ning hukkas kakskümmend viis tuhat inimest.
Tagasitulek Efroni ja Skütopolise kaudu
Kui need olid võidetud ja hävitatud, siis ta läks kindlustatud linna Efroni vastu, kus asus Lüüsias koos paljudest rahvastest sõjaväega. Seal seisid tugevad noored mehed müüride ees ja võitlesid vapralt. Seal olid ka suured sõjariistade ja noolte tagavarad.
Aga nemad hüüdsid appi seda Valitsejat, kes võimsasti purustab vaenlaste kaitsejõu. Ja nad vallutasid siis linna ning lõid seesolijaist maha ligi kakskümmend viis tuhat.
Sealt lahkudes tõttasid nad Skütopolise vastu, mis on Jeruusalemmast kuuesaja staadioni kaugusel.
Aga kui seal elavad juudid tunnistasid, kui heatahtlikud olid Skütopolise elanikud nende vastu olnud ja kui sõbralikult olid neid hädaaegadel kohelnud,
siis nad tänasid linna elanikke ja manitsesid neid, et nad ka edaspidi oleksid heatahtlikud nende rahva vastu. Siis nad läksid Jeruusalemma, kuna nädalatepüha oli lähedal.
Sõjakäik Gorgiase vastu
Pärast seda püha, mida nimetatakse nelipühaks, tõttasid nad Idumea väepealiku Gorgiase vastu.
Tema tuli välja kolme tuhande jalamehega ja neljasaja ratsanikuga.
Aga kui nad kokku põrkasid, siis juhtus, et ka mõningaid juute langes.
Ent keegi Dositeos Bakeenorose meestest, ratsanik ja tugev mees, sai Gorgiase kätte, hoidis tema mantlist kõvasti kinni, et teda ära viia, sest ta tahtis seda neetut elusana vangi võtta. Keegi Traakia ratsanikest aga ründas teda ja raius läbi tema õlavarre. Gorgias põgenes siis Marisasse.
Kui Esdriase mehed olid kaua võidelnud ja olid väga väsinud, siis hüüdis Juudas appi Issandat, et ta sõjas ennast ilmutaks kui abimees võitluses ja juht.
Ja hüüdes oma vanemate keeles sõjahüüdu ning lauldes kiituslaule, ründas ta ootamatult Gorgiase mehi ja ajas need põgenema.
Ohver langenute mälestuseks
Seejärel kogus Juudas oma sõjaväe ja läks Adullami linna. Kuna aga seitsmes päev kätte jõudis, siis nad puhastasid endid kombekohaselt ja pühitsesid seal hingamispäeva.
Järgmisel päeval, kuna oli juba ülim aeg, läksid Juudas ja tema mehed tooma langenute laipu, et koos sugulastega viia need vanemate haudadesse.
Siis nad leidsid iga surnu kuue alt Jamnia ebajumalate pühakujukesi, mida aga Seadus keelab juutidele. Nüüd sai kõigile selgeks, et nad selle süü pärast olid langenud.
Kõik ülistasid sellepärast Issandat, õiglast kohtumõistjat, kes peidetu avalikuks teeb.
Siis nad pöördusid palvetama, anudes, et see tehtud patt saaks täielikult kustutatud. Ja õilsameelne Juudas manitses rahvast patust hoiduma, kuna nemad ju oma silmaga olid näinud, mis oli sündinud nende langenutega patu pärast.
Siis ta tegi meeste hulgas korjanduse, sai ligi kaks tuhat hõbedrahmi ja saatis need Jeruusalemma patuohvri korraldamiseks. Seda tegi ta väga hästi ja ilusasti, mõteldes ülestõusmisele.
Sest kui ta ei oleks lootnud, et langenud üles tõusevad, siis oleks olnud üleliigne ja kasutu surnute eest palvetada.
Ta mõistis ka, et jumalakartuses surnuile on talletatud kõige auväärsem armupalk - milline jumalik ja vaga mõte! Sellepärast korraldas ta lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid.
Толкования стиха Скопировать ссылку Скопировать текст Добавить в избранное
Библ. энциклопедия Библейский словарь Словарь библ. образов Практическая симфония
Цитата из Библии каждое утро
TG: t.me/azbible
Viber: vb.me/azbible