Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 2 » гл.11

Makkaablaste raamat 2, Глава 11

Толкования

Толкования главы

11:1

11:2

11:3

11:4

11:5

11:6

11:7

11:8

11:9

11:10

11:11

11:12

11:13

11:14

11:15

11:16

11:17

11:18

11:19

11:20

11:21

11:22

11:23

11:24

11:25

11:26

11:27

11:28

11:29

11:30

11:31

11:32

11:33

11:34

11:35

11:36

11:37

11:38

Эстонский

Языки

Lüüsiase esimene sõjakäik
Lüüsias, kuninga sugulane, eestkostja ja riigihoidja, olles väga suure meelepahaga teada saanud, mis oli sündinud,

kogus üürikese aja pärast kokku umbes kaheksakümmend tuhat jalameest ja terve ratsaväe ning tungis juutidele kallale. Ta kavatses teha Jeruusalemma kreeklaste asupaigaks

ja maksustada templi nõnda nagu muud paganate pühapaigad ning teha ülempreestriameti müüdavaks igal aastal.

Aga ta ei arvestanud üldse Jumala väega, vaid oli suureline oma mitmekümne tuhande jalamehe, mitme tuhande ratsaniku ja kaheksakümne elevandi tõttu.

Kui ta oli tulnud Juudamaale ja jõudnud Beet-Suuri lähedale, mis oli kindlustatud paik Jeruusalemmast umbes viie staadioni kaugusel, siis ta ründas seda ägedalt.

Aga kui Makkabi ja tema mehed said teada, et ta kindlusi piirab, siis nad palusid koos muu rahvahulgaga halisedes ja nuttes Issandat, et ta läkitaks ühe hea ingli Iisraeli päästma.

Makkabi haaras siis esimesena sõjariistad ja julgustas teisi koos temaga minema hädaohust hoolimata elu hinnaga oma vendadele appi. Ja üheskoos nad sööstsidki võitlusvalmilt välja.

Aga kui nad olid alles seal Jeruusalemma lähedal, ilmus neid juhtima valges riides ratsanik, kes viibutas kuldseid sõjariistu.

Siis nad kõik üheskoos ülistasid armulikku Jumalat ja said nii palju julgust südamesse, et olid valmis raiuma kiskjaid metsloomi ja raudseid müüre.

Nad läksid edasi võitlusridades ja neil oli sõjakaaslane taevast, sest Issand oli nende peale halastanud.

Otsekui lõvid tormasid nad vaenlastele kallale ja lõid neist maha üksteist tuhat jalameest ja tuhat kuussada ratsanikku. Kõik teised sundisid nad põgenema.

Enamik neist pääses haavatuna ja sõjariistadeta. Ja Lüüsias ise pääses häbistava põgenemisega.

Rahu juutidega
Aga et ta ei olnud rumal, siis mõeldes saadud kaotuse peale, ta mõistis, et heebrealased on võitmatud, sest vägev Jumal sõdib koos nendega.

Seepärast läkitas ta saadikud nende juurde pakkuma lepitust kõigis asjus õiglastel tingimustel. Ta lubas ka mõjutada kuningat, et tema jääks nende sõbraks.

Ja Makkabi oli nõus kõigega, mis Lüüsias ette pani, kuna ta pidas silmas rahva kasu. Sest kuningas kiitis heaks kõik juutide kohta käivad Makkabi nõuded, mis ta oli Lüüsiasele kirjalikult esitanud.

Neli kirja
Lüüsiase kiri juutidele kõlas nõnda: „Lüüsias tervitab kõiki juute!

Johannes ja Absalom, teie saadikud, on teie allakirjutatud kirja üle andnud ja palunud vastust selles esitatule.

Kõik nüüd, mis tuli kuningale ette kanda, olen ma temale teatavaks teinud, ja selle, mis võimalik oli, on tema heaks kiitnud.

Kui te nüüd jääte heasoovlikuks valitsuse vastu, siis ma püüan edaspidigi aidata kaasa sellele, et teile head sünniks.

Üksikasjades olen ma käskinud teie ja oma saadikuid teiega läbi rääkida.

Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, dioskorosekuu kahekümne neljandal päeval.”

Kuninga kirja sisuks oli: „Kuningas Antiohhos tervitab vend Lüüsiast!

Kuna meie isa on jumalate juurde läinud, siis tahame meie, et meie kuningriigi alamad saaksid ilma tülita oma asju ajada.

Aga olles kuulnud, et juudid ei nõustu omaks võtma meie isade poolt kästud kreeklaste kombeid, vaid peavad paremaks oma eluviisi ja paluvad, et neid lubataks Seaduse järgi käia,

siis me soovime nüüd, et ka see rahvas saaks rahus olla, ja otsustame, et tempel tuleb neile tagasi anda ja nad tohivad elada oma esivanemate kommete kohaselt.

Sa teed nüüd hästi, kui läkitad nende juurde saadikud ja annad neile rahukäe, et neil oleks hingerahu, kui meie otsus neile teatavaks saab ja et nad rõõmsa meelega võiksid oma asju ajada.”

Kuninga kiri rahvale oli niisugune: „Kuningas Antiohhos tervitab juutide Suurkohut ja teisi juute!

Kui teie käsi hästi käib, siis seda oleme soovinud. Ka meie ise oleme tervise juures.

Menelaos on meile teatanud, et tahate tagasi tulla ja oma asju ajada.

Neile, kes nüüd kuni ksantikosekuu kolmekümnenda päevani koju lähevad, kindlustatakse heaolu ja julgeolek,

et juudid saaksid pruukida oma toite ja järgida oma seadusi nagu ennegi. Mitte kedagi neist ei tohi kuidagi tülitada mõne eksimuse pärast.

Läkitan ka Menelaose teid julgustama.

Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu viieteistkümnendal päeval.”

Ka roomlased saatsid neile kirja, mille sisu oli niisugune: „Kvintus Memmius ja Tiitus Manilius, roomlaste saadikud, tervitavad juudi rahvast!

Meie kiidame heaks, mida Lüüsias, kuninga sugulane, teile on lubanud.

Aga mis puutub asjadesse, mis ta on jätnud kuninga otsustada, siis läkitage otsekohe keegi, et saaksime selle üle läbi rääkides selgitada, mis teile kasuks tuleb! Meie läheme nüüd Antiookiasse.

Seepärast kiirustage ja läkitage mõned, et meiegi saaksime teada, milline on teie arvamus!

Jääge terveks! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu viieteistkümnendal päeval.”