Азбука веры » Piibel » Makkaablaste raamat 1 » гл.1

Makkaablaste raamat 1, Глава 1

Толкования

Толкования главы

1:1

1:2

1:3

1:4

1:5

1:6

1:7

1:8

1:9

1:10

1:11

1:12

1:13

1:14

1:15

1:16

1:17

1:18

1:19

1:20

1:21

1:22

1:23

1:24

1:25

1:26

1:27

1:28

1:29

1:30

1:31

1:32

1:33

1:34

1:35

1:36

1:37

1:38

1:39

см.:Тов.2:6;Ам.8:10;

1:40

1:41

1:42

1:43

1:44

1:45

1:46

1:47

1:48

1:49

1:50

1:51

1:52

1:53

1:54

см.:2Мак.6:7;

1:55

1:56

1:57

1:58

1:59

1:60

1:61

1:62

1:63

1:64

Эстонский

Языки

Aleksander Suur jaotab oma riigi
Pärast seda kui Makedoonia Aleksander, Filippose poeg, kes tuli kittide maalt, oli võitnud pärslaste ja meedlaste kuninga Dareiose, sündis, et ta hakkas valitsema tema asemel, olles juba enne Kreeka kuningas.

Ta pidas palju sõdu ja vallutas kindlusi ning tappis maa kuningaid.

Ta tungis maailma äärteni ja võttis sõjasaaki paljudelt rahvastelt. Aga kui maailm oli temale alistunud, siis läks ta ülbeks ja tema süda suurustas.

Ta kogus väga võimsa sõjaväe ning valitses maid, rahvaid ja vürste, ja nemad pidid talle makse maksma.

Aga seejärel heitis ta voodisse ja kui ta tundis, et sureb,

siis kutsus ta oma auväärseimad teenrid, kes noorusest alates olid koos temaga kasvanud, ja jaotas neile oma kuningriigi veel oma eluajal.

Aleksander suri, olles valitsenud kaksteist aastat.

Ja tema teenrid hakkasid valitsema, igaüks oma piirkonnas.

Pärast tema surma panid nad kõik krooni pähe, palju aastaid pärast neid ka nende pojad nõndasamuti, ja nad tegid maailmas palju kurja.

Usust taganevad juudid ühinevad paganatega
Ja neist võrsus patune võsu, Antiohhos Epifanes, kuningas Antiohhose poeg, kes oli olnud Roomas pantvangiks. Tema sai kuningaks Kreeka kuningriigi saja kolmekümne seitsmendal aastal.

Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid paljusid, üteldes: „Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju õnnetusi!”

See kõne oli nende meelest hea.

Mõned rahva hulgast olid nõus ja läksid kuninga juurde ning tema andis neile loa talitada paganate kommete järgi.

Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul.

Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema.

Antiohhose sõjakäik
Kui kuningriik oli Antiohhose meelest kindlustatud, siis ta tahtis saada ka Egiptuse kuningaks, et nõnda valitseda kahte kuningriiki.

Ta tungis Egiptusesse võimsa väehulgaga, sõjavankrite ja elevantidega, ratsaväe ja suure laevastikuga

ning hakkas sõdima Egiptuse kuninga Ptolemaiose vastu. Ptolemaios tundis aga tema ees hirmu ja põgenes ning paljud langesid mahalööduna.

Egiptuse kindlustatud linnad vallutati ja ta võttis Egiptusest sõjasaaki.

Kui Antiohhos oli Egiptust löönud, pöördus ta tagasi aastal sada nelikümmend kolm ja läks üles Iisraeli ja Jeruusalemma vastu võimsa sõjaväega.

Oma suures ülbuses tungis ta pühakotta ja võttis ära kuldaltari, lambijala ja kõik pühakoja riistad:

vaateleibade laua, ohvripeekrid, ohvriliuad, kullast suitsutusrohupannid, eesriide ja selle vanikud, ja kuldilustused, mis olid templi esiküljel. Ta riisus kõik ära.

Ta võttis ära hõbeda ja kulla ning hinnalised riistad. Ta võttis ära ka need peidetud varandused, mis ta leidis.

Ja olles ära võtnud kõik, läks ta oma maale. Ta pani toime ka veretöö ning kõneles suurustavaid sõnu.

Siis haaras Iisraeli suur lein kõigis tema asulais:

„Vürstid ja vanemad oigasid, neitsid ja noored mehed nõrkesid ning naiste kaunidus kadus.

Peig alustas nutulaulu ja mõrsjakambris istuja oli kurb.

Maa värises oma elanike pärast ja häbi kattis kogu Jaakobi soo.”

Uus sõjakäik
Kaks aastat pärast seda läkitas kuningas maksunõudjate ülema Juuda linnadesse. Ja see tuli Jeruusalemma võimsa sõjaväega.

Ta rääkis neile kavalalt rahusõnu ja nad uskusid teda. Aga äkitselt ta ründas linna ja lõi seda võimsa rünnakuga ning tappis palju Iisraeli rahvast.

Ta riisus linna, pani selle põlema ning kiskus maha selle hooned ja ümbritsevad müürid.

Naised ja lapsed viidi vangi ning karjad võeti ära.

Aga Taaveti linna nad kindlustasid suure ja tugeva müüriga, tugevate tornidega, ja see sai neile kindluseks.

Sinna paigutasid nad patuse rahva, nurjatud mehed, ja need kindlustasid endid seal.

Nad varusid sinna sõjariistu ning moona ja panid sinna Jeruusalemmast kogutud saagi. Ja sellest sai suur lõks.

„Sellest sai varitsuspaik pühamu vastu ja alaline kuri ähvardus Iisraelile.

Pühamu ümber valasid nad süütut verd ja rüvetasid ka pühamut.

Nende pärast siis Jeruusalemma elanikud põgenesid ja linn sai muulaste eluasemeks. See muutus oma järglastele võõraks ja tema oma lapsed jätsid ta maha.

Pühamu rüüstati otsekui kõrbeks, pühad muutusid leinaks, hingamispäevad teotuseks, au mitte millekski.

Nõnda suur kui oli olnud ta auhiilgus, nõnda suureks sai ta häbi, tema uhkusest sai lein.”

Juudiusu tagakiusamine
Kuningas kirjutas kogu oma kuningriigile, et kõik peavad saama üheks rahvaks

ja igaüks peab loobuma oma kombeist. Ja kõik rahvad alistusid kuninga käsule.

Ka paljudele Iisraeli lastele meeldis tema jumalateenistus ja nad ohverdasid ebajumalaile ning teotasid hingamispäeva.

Kuningas läkitas käskjalgade kaudu käsukirjad Jeruusalemma ja Juuda linnadesse, et need elaksid kommete järgi, mis maale olid võõrad,

ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist pühamus, teotaksid hingamispäevi ja pühi,

rüvetaksid pühamu ja selle pühitsetud mehed,

ehitaksid ohvrikünkaid, pühamuid ja ebajumalate kodasid, ohverdaksid sigu ja muid rüvedaid loomi,

jätaksid oma pojad ümber lõikamata ja rüvetaksid oma hinge kõigega, mis ei ole puhas, vaid on roojane,

nõnda et nad unustaksid Seaduse ja tühistaksid kõik selle korraldused.

Ja kes kuninga käsu järgi ei tee, peab surema.

Nii nagu olid kõik need sõnad, nõnda ta kirjutas tervele oma kuningriigile ja pani ülevaatajad kogu rahvale. Ta andis Juuda linnadele käsu ohverdada igas linnas.

Rahva hulgast kogunesid siis paljud nende ülevaatajate juurde, kõik, kes hülgasid Seaduse. Need tegid maal kurja

ning sundisid Iisraeli rahva pelgupaikadesse, kuhu iganes nad said endid peita.

Ja kislevikuu viieteistkümnendal päeval aastal sada nelikümmend viis püstitasid nad ohvrialtari peale „hävituse koletise” ja rajasid ohvrikünkaid ümberkaudseisse Juuda linnadesse.

Nad suitsutasid kodade uste ees ja tänavail.

Seaduse raamatud, mis nad leidsid, rebisid nad katki ja põletasid tules.

Kui kelleltki leiti lepinguraamat või kui keegi Seadusest kinni pidas, siis ta mõisteti surma kuninga otsuse kohaselt.

Kuust kuusse talitasid nad vägivaldselt Iisraelis kõigiga, keda nad linnades tabasid.

Ja iga kuu kahekümne viiendal päeval ohverdasid nad sellel altaril, mis oli põletusohvrialtari peal.

Naised, kes olid lasknud oma lapsed ümber lõigata, surmasid nad vastavalt käsule

ja nad poosid kaelapidi nende lapsukesed ja kodakondsed ning need, kes olid olnud ümberlõikajaiks.

Aga paljud Iisraelist kinnitasid endid ja otsustasid, et nad ei söö rüvedat.

Nad tahtsid pigem surra kui ennast toitudega rüvetada ja rikkuda püha lepingut. Ja nad suridki.

Jah, suur karistus lasus rängalt Iisraeli peal.